Saab ka teistmoodi. Solfedžoõpetust mitte tundva seltskonna ette astub julge eesmängija, paneb pillil näpud õigesse kohta ja kõlabki too “uhti-uhti”, kurvalt lõppev, rõõmsameelne rahvalaul. Ülejäänud vaatavad pealt, panevad ka näpud paika ja ... küll ta tulema hakkab.

Nii mõnigi muusikale klassikaliselt läheneja kirtsutaks selle peale nina ja võib-olla kõrvugi, aga nn kuulmispõhise pilliõppe entusiastid ei tee sellest väljagi. Pealegi on sedalaadi muusikatekitamine ju sisuliselt vanem kui noodikiri ise.

Kolmega neist praegu juttu teemegi: SA Kihnu Kultuuriruum juhataja Mare Mätas, Võru muusikakooli pärimusmuusika õpetaja Kadri Lepasson ja enam-vähem sama ametit pidav mees Koonga põhikoolist Olavi Kõrre.

Hakatuseks ikka seesama küsimus, et kuidas siis pilli saab mängida, kui nooti ei tunne.

Mare Mätas: Saab küll kui tahtmist, põhjust ja vajadust on. Algas see 2007. aasta pillilaagritest. Meil siin on üks põhipillidest viiul, eks sellega ole muidugi probleeme, kipub häälest ära minema, raskem järje peale saada – akordioniga on lihtsam. Saare peal on nii rikkalik omarepertuaar, et mandriltki tulevad igasugu muusikamehed siit endale lugusid saama. Küll Untsakad, küll Kukerpillid, pärast käivad mujal Kihnu lugusid kuulsaks laulmas. Aga mis kuulmispõhisesse pilliõppimisse puutub, siis saab siin sügisest sisse sätitud justkui karate-süsteem – seal ju eri kategooriad vööde värvi järgi, meil ka. Algajad oskavad näiteks kolme lihtsat lugu. Vööde asemel on paelad.

Ehk toote mõne loo näiteks?

MM: Kas või “Tõmba, Jüri”... Edasi on järgmises kategoorias need, kel juba kuus lugu selged, siis kümme jne. Sügisel tahamegi oma kooli avada, Kihnu pärimusmuusika kooli, Konstantinoopoli patriarh lubas sisse õnnistada. Kes selle kooli kord lõpetab, sellest saab kõva külapillimees. Oma 50–60 lugu on kindlasti võtta, sellise repertuaariga võib üks mees terve peoõhtu üleval hoida.