Üksildus rõhub, kuid suhelda ei julge: miks me enam üksteise ustele ei koputa?
Nüüd, noorte täiskasvanutena eelistame silmast-silma suhtlemisele sotsiaalmeedias kirjutamist. Helistamist väldime ning võõralt abi palumine tänaval on juba väga keeruline.
Erinevatest uuringutest on selgunud, et noored tunnevad ennast samas aina üksildasemana või pole neil üldse sõpru. Vanainimeste probleemiks peetud üksildus rõhub aina nooremaid.
Väiksena mängisin minagi õues sõpradega, rääkisin nende vanematega ja isegi võõrastega, kes minust möödusid. Täna ma seda enam ei tee.
Kunagiste sõpradega suhtleme vahel läbi sotsiaalmeedia, aga kui tänaval üksteisest möödume, siis jagame ehk piinliku naeratuse. Kui sedagi.
Noore täiskasvanuna tunnen end vahel ärevil.
Helistamine on ebamugav
Ma ei ütleks, et otseselt üksildasena, kuid pigem on mul keeruline suhelda. Näiteks vihkan ma telefoniga rääkimist, mul lausa võib tekkida paanika. Seda eriti võõrastega rääkides, aga vahel võin nii juhtuda ka tuttavate puhul. Meili ja sotsiaalmeedia teel on palju lihtsam neid asju teha.