Laias laastus on filmi peategelase Minna näol tegu tõelise eesti naisega, kes läheb võitjana läbi elu, tassides enda järel peale laste veel sümpaatset, aga veidi ebapraktilist ja loru meest, on Mati Unt 1974. aasta kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjutanud.

Minna, vaese metsatöölise (Jüri Järvet) tütar, lükkab tagasi jõuka Keldriaugu talu peremehe (Antanas Barčas) kosjad ning valib endale kaasaks Aksli (Lembit Ulfsak), kelle ainsaks varanduseks on tema pill. Pärast üürikest peatust ämma-äia juures kolib Minna oma pere elama Ukuaru mahajäetud talusse. Siin sünnivad ja sirguvad Minna lapsed, siin õitseb Minna ja Aksli armastus ning siin saab naine kogema ka säärast südamevalu, mis elunatukese temast ära viia tahab. Surra aga Minna ei saa, sest keegi peab ju lapsed üles kasvatama, keegi peab elu edasi viima.

Stsenarist Mats Traat on Veera Saare romaanist filmi käsikirja tarbeks võtnud vaid esimese osa, jättes kõrvale hilisemad kolhoosiaastad ning keskendunud just noore naise enesele kindlaks jäämisele ja oma saatusega hakkama saamisele.

Filmi juures töötanud inimesed on meenutanud, et “Ukuaru” oli Leida Laiuse jaoks väga isiklikult läbi tunnetatud film.

Lavastaja Laius teadis täpselt, mida ta tahab – lugu on siin selge ja lineaarne, pildikeeles pole midagi liigset – kõik on täpselt omal kohal.

Filmi peaosalisi oleks aga mõnel uusversioonil väga raske üle trumbata.

Tollased arvustajad on leidnud, et Elle Kulli nägu elab ekraanil lausa teise ekraanina. Eriti aga tasub vaatajal meeles pidada, et “Ukuaru” on ainus film, kus astus üles teatrilegend Velda Otsus. Tema napilt nüansseeritud osatäitmine Minna emana loob filmi peategelasele vaataja jaoks mõistetava tausta. Kuid ka need näitlejad, kellele mänguaega vähevõitu antud on, loovad meeldejäävaid stseene.

Selleaegsed arvustajad võtsid filmi üldiselt väga hästi vastu. Nenditakse, et tegevus areneb ekraanil meie rahvuslikule tunnetuslaadile omase kaalutleva raskepärasusega, kuid see-eest visa järjekindlusega. Kui Leida Laiuse eelmise filmi, “Libahundi” puhul nuriseti liigse visuaalse trikitamise pärast, siis “Ukuaru” puhul heitis mõni ette liiga traditsioonilist filmikeelt. Tunnustati aga operaator Jüri Garšneki tööd ning mööda ei saa kuidagi minna Arvo Pärdi muusikalisest kujundusest.

Eri andmetel jõudis Pärt Nõukogude Eestis teha muusikat 37 filmile, kuid tema “Ukuaru valss” on laiema publiku hulgas ilmselt kõige tuntum.

Tõenäoliselt on kõige suurem tunnustus “Ukuarule” see, et tegu on tõeliselt suurt üldistusjõudu omava filmiga.



“Ukuaru”, 1973

 Režissöör Leida Laius.

 Stsenarist Mats Traat.

 Operaator Jüri Garšnek.

 Helilooja Arvo Pärt.

 Osades: Elle Kull, Lembit Ulfsak, Velda Otsus, Jüri Järvet, Antanas Barčas jt.