Ülikehva rattafilmi pidi päästma Ljudmila Gurtšenko ja Rein Areni tuntus
Need on päris rängad, kuid mitte valed sõnad. Aga selle üle võib edaspidigi vaielda, missugune Tallinnfilmi teos oleks väärt kõigi aegade halvima filmi tiitlit.
Kummatigi oli “Tallinnfilmi mängufilmide” autor Õie Orav määratud omal ajal pärast Moskva Kinoinstituudi stsenaristikaosakonna lõpetamist seda Julius Kuni komöödiat toimetama. Stuudios leidus dokumente, kus komöödiat nimetati ka “Amori nooleks” ja “Helesiniseks antiloobiks”.
Igatahes jääb Õie Orav töökoormale alla ning filmi aitab toimetajana lõpuni vedada vilunud kirjamees Grigori Skulski.
Stuudios puhkeb torm
Filmilavastaja Julius Kun on tallinlaste originaalstsenaariumi järgi 1959. aastal linale toonud menuka “Vallatud kurvid” ning kaks aastat hiljem selle teisiku “Ohtlikud kurvid”, maailma esimese panoraamfilmi, mis, tõsi küll, jõuab Eestis ekraanile alles kino Kosmos valmimise järel 1964. aastal.
Täispika filmi lavastaja sai toona lisaks heale palgale veel sõiduauto Volga hinnas honorari. Ja nii tulebki Venemaa mees veel enne seda, kui “Ohtlikud kurvid” Moskvas esilinastub, Harju tänava stuudiotrepist üles ja pakub välja uue filmi idee — lavastada lugu jalgrattavõidusõidust Tallinnast Riiga.
Kinostuudio stsenaariumide osakonnas puhkeb torm. Stsenaarium on päevselgelt vilets, tahtmine traageldada kokku uus koomusk juba kasutatud skeemi, “Vallatute kurvide” vaimus, on lausa puust ja punane. Stsenaariumi vastu on pea kõik 28. juunil 1961 asja arutavad kineastid, kaitsjaks ainult lavastaja Kun, aga ime küll, film läheb ikkagi käiku.
Vladimir Beekman: “Stsenaariumis pole teravmeelsust. Selle asemel on seal labasusi — noolte laskmine alumisse kehaossa. Arvan, et meil pole mõtet tantsida väikekodanliku maitse järgi. Stsenaariumis pole aktuaalsust, ei ole karakterite arengut, tegevusliinid valguvad laiali.” Kaljo Kiisk: “Kogu asi pudenes nagu liiv laiali. Peamine, mida võiks välja tuua: toota paremaid jalgrattaid. Praegu pole ka seda teemat lahendatud.”
Asi lõpeb teravate vastastikuste süüdistustega, miks lasti varem käiku see või teine stsenaarium, “Juunikuu päevad” (“Balti meloodia”) vm.
Appi kutsutakse kogemustega stsenarist Nikolai Erdman ja film läheb käiku. Aga poole filmitud materjali peal jäetakse tootmine seisma.
Täispööre tehakse selles mõttes, et otsustatakse film teha ainult venekeelsena, Elviira Lossmani asemel kutsutakse peaossa “Karnevaliööga” just kinotaevasse tõusnud Ljudmila Gurtšenko.
Tootmine jätkub, ehkki stsenaariumi palju paremaks teha ei suudeta. Tuuakse sisse animeeritud vahenaljad, mis peegeldavad stuudio bürokraatide suhtumist filmi. Iseenesest võib seda tolle aja kohta vaimukaks lahenduseks pidada, kahju ainult, et animatsiooni valmistajaid ei leitud Eestist.
Kukub läbi
Eestis kukub (venekeelne) film läbi, üleliidulisel ekraanil, vaatamata kriitikute nurinale, päästab filmi katastroofist staar. See pole esimene ega viimane kord, kui olematu stsenaariumiga lugu müüakse tähtede abiga. Plaani täidetakse hästi nii Tallinnas kui ka Moskvas.
Septembris 1963 võtab stuudio kunstinõukogu filmi vastu. Kurioosumina on see kindlasti praegu huvitav, kindlasti annaksid vaadatavust juurde värvid — originaal oli värviline. Kas aga niisugust kurioosumit tasub kunagi Eesti filmipärandi tombukesena taastama asuda, on siiski küsitav.
“Jalgrattataltsutajate” puhul on tegu pigem kinomajandusliku skeemiga, Eesti filmikultuuri arenguga sel suurt pistmist ei ole. Aga omapärane ajalooline õppetund on see igal juhul.
“Jalgrattataltsutajad” (1963)
- Režissöör Juli Kun (1914–1980).
- Stsenaristid Juri Ozerov (1921–2001), Nikolai Erdman (1900–1970).
- Helilooja Modest Tabatšnikov (1913–1977).
- Operaator Hans Roosipuu (1931).
- Kunstnik Halja Klaar (1930).
- Osades: Ljudmila Gurtšenko (1935), Oleg Borissov
(1929–1994), Eduards Pavuls (1929–2006), Rein Aren
(1927–1990), Sergei Martinson (1899–1984), Rina Zeljonaja (1901–1991), Hugo Laur (1893–1977), Elvira Lossmann,
Einari Koppel (1925–1978), Oleg Sapožnin (1931) jt.
Operaatori meenutus: film sportlaste ja lõviga
“Operaatoritöö langes mulle seetõttu, et olin enne juba mõnda aega spordifilme teinud,” meenutab Hans Roosipuu.
“Filmi stsenarist Juri Ozerov oli tollase kuulsa spordireporteri Nikolai Ozerovi vend. Temaga koos tegime ka filmi 1980. aasta olümpiast “Oo, sport, sa oled rahu”.
Mäletan, et osa võtteid tehti Riia velotrekil. Istusin siis filmimise ajal auto pagasnikus. Sõitsime ikka paraja auruga. Võtsin tolle tavalise Vene kaameraga… Kun vaatas kord materjali Rein Areniga, aga Aren, kunagi kõva spordimees, oli tolleks ajaks juba üsna viletsas vormis. Eriti kiiresti rattaga sõita ei suutnud. “Mis kuradi kaadritega sa oled filminud, sada kaadrit sekundis või!” käratas siis Kun mulle.
Riias tuli mul ka paviljonis filmida. Selleks, et saada tavalist formaati, tuli teise kaameraga kõrvalt filmida.
Meelde on jäänud näitlejaist ukraina poiss Oleg Borissov. Üht rolli etendas filmis muide ka lõvi. Teda oli Moskvast kantseldama toodud isegi spetsiaalne taltsutaja. Borissov pidi ühes episoodis lõvi sabast tirima. Voolikutega pritsimehi oli terve rodu seal juures valvamas. Maha lõvi mingil juhul ei kavatsetud lasta. Eks minagi olin seal all ohtlikus tsoonis. Aga ega kaamera taga sellistele asjadele suurt mõtle.
Mängufilme peale “Jalgrattataltsutajate” ma eriti teinud polegi. Jama see film omamoodi oli, sportlased pandi tsirkust tegema.
Massistseenides on muide kõik Eesti jalgratturid. Mõned plaanid said võetud otse Eesti meistrivõistlustelt.
Hiljem pole ma seda filmi vist enam kordagi näinud.”
ILMAR PALLI
Vanad filmid on ETV2s eetris laupäeva õhtuti, kordusega pühapäeval.
