Uma Pido tegi kõik õnnelikuks
"Kubija mändide all pole meie riigi iseseisvusajal veel nii palju rahvast olnud," rõõmustab Võru maavanem Ülo Tulik, kui on kaks meeskoorilaulu ära laulnud ja enne ühendkooride etteastet korraks oma rahva seas ringi jalutab. "Vägev tunne oli lauljana lavalt enda ette vaadata." Meelt tõstab mehel ka see, et isegi kõige rohkem kardetud "Kuionu puu" tuli äsja hästi välja.
Haanja miis seljatas rock'n'rolli mõnuga
Maavanema arvates näitab pidu, lauljate suur hulk ja pealtvaatajate rohkus, et aastatepikkune võrumeelsete inimeste töö ja vaev oma juurte teadvustamisest on vilja kandnud.
Õnnelikuna kõnnib ringi ka Kaido Kama, üks neist, kes 20 aasta eest oli Võru keele ja kultuuri fondi loomise juures ja aasta hiljem toimunud esimese Kaika suveülikooli eestvedajaid.
"Panime tookord oma programmi asju, mis ühtpidi olid utoopilised ja ühtpidi realistlikud. Nüüdseks on enamik toona utoopilisena tundunud asjugi teoks saanud, tänane pidu on meie endateadmisele, võrukeseks olemisele ja keele mainele palju juurde andnud," kõneleb Kama.
Elevil on peost ka Rõuge mudilaskoori tüdrukud.
"Esimest korda on võrukeelne laulupidu, see teeb just peo eriliseks," põhjendab Deivi Tuusis.
Rohkem kui poolte tüdrukute sõnul räägitakse neil ka kodus võru keelt. Seepärast polnud laule raske õppida. Aga mõne lauluga nägi nende õpetaja Endla Piiritalo siiski omajagu vaeva.
""Imemaa", see oli seitsmest laulust kõige raskem," tunnistab Joanna Kurvits.
"Me ei saanud hästi aru sellest laulust," lisab Maige Mitt.
"Sõnad on rasked, sellised, mida pole varem kuulnud," täpsustab Ethel Kalpus.
Ajaloolise Võrumaa kaheksas kihelkonnas räägitakse igaühes keelt vähe teistmoodi. Igas külaski erineb keel natuke naaberküla omast.
Aga milline laul tüdrukutele enim meeldib? Nüüd läheb raskeks, läbisegi hõigatakse kaht laulu. "Puupää rock'n'roll" ja "Haanja miis". Ei muud, kui peab hääletama. Kõige rohkem käsi tõuseb Haanja mehe poolt. Peaaegu kõik. Ega rokilugugi palju vähem saa. Küsimuse peale, et miks osa kaks korda kätt tõstis, kostavad nood, et neile meeldivad mõlemad ühepalju. Mis ka täiesti võimalik. Haanja mehe lauluga ühendkooride esituses on laulupidu ka lõppemas. Dirigent Silja Otsar pöörab näo rahva poole ja dirigeerib nüüd juba pealtvaatajate koori mändide all.
Aga ega see ole esimene lugu, mida rahvas kaasa laulab. Üle kahe tuhande laulja püünel saab publikult tugevat tuge juba varemalt "Mu latsõpõlvõ Võrumaa" ajal, mida dirigeerib Hargla kihelkonna naine, nii muusika kui sõnade autor Inda Kõiva ise.
Tuge tunneb ka kultuuriminister Laine Jänes, juhatades "Tii" laulu tüdrukuid ja poisse. Koos "Kõnõtraadiga", mida Uma Pidol esitasid segakoorid, ongi need kaks uuematest võrukeelsetest lauludest ehk kõige tuntumad.
Kahe aasta pärast algab pidu Võrumaa hümniga
Uma Pido ei ole ainult õhtune laulupidu. Väga palju on neid, kes juba hommikul alanud kirikuplatsi laadaga peomeeleolusse sisse elavad. Kes ostab ümbruskonna käsitööd, kes mekib kalja või õlut, kes kuulab lõõtsamehi või naudib lauljaid. Või räägib tuttavaga, keda üle pika aja jälle kodumail näha.
Võru Instituudi hoovis kase all juhendab kunstnik Epp Margna huvilistele laastumaalimist, kanged laulumehed ja -naised aga kogunevad samas rahvalaulutsõõri.
Samal ajal kui kase all laastumaalimine käib, jätkub rohkesti kuulajaid ka Kesklinna parki, kus uute võrukeelsete laulude võistluse "Uma laul" paremad üles astuvad.
Nooremate, võidumees Aapo Ilvese ja Urmas Kalla kõrval mängib kitarri ka 75aastane Linda Kelp, kes laulab oma noorpõlve kohtumisest kallimaga, kellega nüüdseks koos elanud juba 50 aastat.
Järgmist võrukeelset laulu- ja rahvapidu tahavad korraldajad igal juhul juba kahe aasta pärast pakkuda. Siis saab ajaloolise Võrumaa peopaigaks Põlva.
"Täiesti võimalik, et järgmiseks laulupeoks on ka Võrumaa hümn olemas," loodab laulu- ja pillimees Aapo Ilves. "Meil on siin omavahel ütlemata hea klapp."
