Rannust mindi kahe sovhoosibussiga, need andis toonane V. I. Lenini nimeline näidissovhoos. Ühel bussil olid peal Eesti lipud. Kõik lehvitasid, kui neist bussiga mööda sõitsime! Rahvas oli eufoorias, sellist ühtsustunnet ei ole me tundnud enne ega pärast.

Meie buss sattus kohta enne Karksi-Nuiat. Rahvast oli seal veidi hõredalt, päris külg küljetsi kokku seisma ei ulatunud. Loosungeid, mis rahval käes oli, ei mäleta, aga meeles on, et keegi oli kriidiga asfaldile suurelt kirjutanud “MRP”. Inimestel olid kaasas raadiod, tee ääres seisvates autodes töötasid samuti raadiod ning sealt kuulati kõnesid ja laulu “Ärgake, Baltimaad!”. Täpselt õigel kellaajal ühendati käed, paljud inimesed nutsid.

Õhtul proovisime liikuda Läti piiri poole, kus pidi toimuma lõke ja kõnede pidamine, kuid ummik oli nii suur, et loobusime ja pöörasime kodu poole. Asulates põlesid majade akendel küünlad.

Bussis käis koduteel kõva laulmine, koju jõudsime alles hämaras. Meeleolu oli selline, et võit ongi nüüd käes. Tagasiteed enam ei ole, nüüd on kõik tehtud! See oli tohutu suur elamus.