Gaute Kivistiku sõber Margus “Miki” Mitt ansablist Minu Isa Oli Ausus Ise soovitas bändile esialgu nimeks Rahvastepall. Kui televisiooni üht saadet tegema mindi, tekkis poistel mure: äkki arvatakse, et see on mingi spordisaade! Nii ei lähe mitte. Nõnda loobutigi esialgsest nimest ja asemele leiti Untsakad – teistmoodi ei kujutaks neid enam ettegi.

Hoida vaimu

Esimene “päris” – raha eest antud – kontsert leidis aset Harglas. Selle eest sai igaüks ca 4 eurot 79 senti, täpsemini 75 krooni iga mees. Tõsi, see oli aasta 1992, säärase raha eest võis hommikuni pidutseda.

Aastate jooksul on leitud oma repertuaar: vanad kõrtsilaulud, metsavendade laulud ja jorinad, iiri folkpunkarite The Pogues’i lood... Ja oma publik: ideaalis näevad Untsakad, et nende kontserdil on koos terved pered, põlvkonnad: ema-isa, poeg ja tütar. Kaasas muidugi ka parimad tantsujalad.

Marek Rätsep: “Meie ülesanne on rohkem vaimu hoida, me pole nii sotsiaalsed, et ütleks, milline partei on parem või midagi...”

20 aasta peale tuleb lugusid – noid seiklusi ja mälestusi – ikka tuhandeid, aga samas on see olnud nagu lühike hetk. Ega Untsakad muidugi mingid inglid ole, aga üksteise valulävi on ära katsetatud – esimesed kümme aastat oli raske. Aga nagu abielugagi: pärast kahtkümmet hakkab üha paremaks minema. Tegelikult oleks lahkuminekuks vaja ainult kaht lauset, nad teavad küll, mida kellelegi öelda ju. Aga ei ütle.

Ainuke, kes kunagi bändist lahkus, oli Celia Roose. Ta oli tollal oma tuttava psühholoogigi bändi juurde kutsunud, too üritas neid gestaltteraapiaga aidata. Kui siis tekkis paus ja psühholoog palus mõelda, mida te tahate öelda... Siis Untsakad ikka mõtlesid, et ... jätkavad vist ilma naisterahvata. Aga see polnud suurem pereheitmine. Untsakad on ikka meeste bänd, ja pikemalt teel olles kaob bändielu romantika ka ära...

Et Untsakad seiklevad praegu oma 20 aasta tagustes kontserdipaikades, uurin, kas kinni pole läinud või kadunud neid paiku. Muidugi on, juba alates sellest – noh, väike viiner või burger annab öösel jõudu juurde –, et vana muusikutega kohtumise koht Mäo ristis on kadunud. Seal sai öösel seljanka või mahla võtta, kohtuda teiste bändidega, vahel võis neid seal reede või laupäeva õhtul olla mitu tükki korraga. Seda enam pole.

Untsakad suvetuure eriti ei tee. Ühe tegid, see läks ka untsu: korraldaja jättis 2009. aastal bändile ja ka Kihnu Virvele ning Zetodele raha maksmata. Müüs kuulu poolest enne võlgade tasumist ühele parmule firma paari krooni eest maha.

Eestis oli mõni aasta tagasi kõigil liialt raha, osa kulutati Untsakate pääle. Iga põõsa ja puu taga oli lava üles löödud. Igal pool olid firmade suvepäevad ja suuremad-väiksemad festivalid. Kord toimetati Margus kiirabiautoga Ugala etenduselt, kus ta kaasa lõi, otse kontserdipaika. Palju kiiremini ei saanud, aga sireenid olid uhked.

Margus Põldsepp ei kannata eriti lennukeid. Nõnda asendab kaugematel esinemistel tavaliselt keegi Margust. Lennanud ta siiski on. Inglismaal jäi ID-kaart lennukisse. Tükk aega läks selle otsimisega, aga Margus saadi lõpuks kätte ja toimetati Bradfordi eestlaste jaanitulele.

Pikematest sõitudest tuleb veel meelde estofiil Tapio Mäkeläise pulm Kuramaal – mitte et see liiga kaugel oleks, järgmine kontsert toimus nimelt Saaremaal. Linnulennult 30 km kaugusel. Et sinna jõuda, tuli teha ligi 700km ring. Enne Läti piiri avastati, et Margus oli passi maha unustanud. Tasa hakkas bussi salongi tagaotsas keegi oigama: “Ei ole võimalik, ei ole võimalik...” Aga passi oli vaja, et üle Läti piiri saada.

Rahameeste kihlvedu

Vanasti oli inimeste elus nii, et plaaniti sõite ette. Untsakatel on viimastel aastatel pill kogu aeg autos, tuleb igale poole jõuda. Viljandis vedanud rahamehed kihla, üks uhkustanud, et toob poole tunniga Untsakad kohale – bändimehed jõudsid enne esinemist veel paar õlutki juua.

Tegelikult on see, mida Untsakad teevad, ju peaaegu folklooriteadus: nad on ka vanade meeste ja arhiivide bänd.

Margus käis kunagi Kurenurmes koos folklorist Marju Kõivupuuga laule kogumas, oma uue auto ja diktofoniga. “Käisin vana sõjameest, piirikaitserügemendi meest lindistamas. Marju hoiatas, et tol on kuri silm peal, kuri naine hoiab silma peal... Terve kassetitäie laule sain. Mängisime seejärel Viljandis, ei räägi praegu, kes kus hotellis ja kelle juures lõpuks oli. Aga mina hakkasin ära sõitma. Korraga leidsin end kraavis. Kedagi kätte ka ei saanud, keegi appi tulla ei saanud. Kuidagi hääletasin tagasi Viljandisse. Kui uuesti auto juurde jõudsime, oli sees käidud, lindid kadunud. Kassetitäis häid sõdurilaule!”

Algusaegadel käisid Untsakad Viljandi üliõpilastena praktikumidel, koos Tartu filoloogidega murret ja laule kogumas. Üks proua pani nad heinatööle, lubas, et pärast vanamees laulab laule, ise tegi kartulit ja seenesousti.

Poisid sõid kõhu täis. Peremees istus siis harmooniumi taha ja teatas, et nägi ilmutust ning enam karjasepõlve laule ei laula. Kuigi prouagi palus. Midagi ei aidanud.

Haanja kandis laulnud Munamäe tornivaht jälle teistsuguseid laule, noid riivatumaid, aga ainult siis, kui tüdrukute kõrvad kuulmas polnud. Tõsi, juhtus ka nii, et pärast väljasõitu ja laulude kogumist laulsid kodus ette ja vanaema ütles, et neid oleks ise ka võinud laulda, tasus selle pärast nüüd kuu aega pesemata riietega Lõuna-Eestis sumbata.

Aga kelle vanaema nii ütles? Selles osas pole Untsakad enam kindlad, võis olla nii ühe kui teise oma.

Uus plaat tulekul

Untsakad maakohtades jõmmidelt peksa ei saa, keretäie asemel kallatakse hoopis viina kurku. Kui kohalike meestega puskarit mekkida ja küsida pealevõtmist, ütlevad nood: pärast kodus võtad teki peale!

Uus plaat, sünnipäevakogumik on arvutis ja ootab kokkumängimist: kuues väikses kohas lindistatud kontsertidest tahavad Untsakad valida kahe plaadi jagu materjali. Vanu hitte, aga ka ca 30 laulu, mis varem plaadile pole jõudnud.

Üsna üksmeelselt kinnitavad mehed, et neile Nokia Kontserdimaja ja Saku Suurhall ei meeldi. Nemad pooldavad ikka väikseid, inimlikumaid kohti.

Oma repertuaariks pakuvad Untsakad tuhande laulu ringis, sellest on plaatidel avaldatud 200 ümber. Usutavasti on VLÜ ja Kukerpillide pagas samas suurusjärgus. Džässimeestel peaks olema omandatud ligi 3000 teemat, et teistega üldse koos proovima minna. Folgimeestel tähendab see ka sõnu, laulud ei sünni ilma poeesiata.

Päris oma laule on Untsakatel kümmekond, Margus on mõne salmi vahele teinud, kui tundub, et laulust miskit puudu. Vahel on sõnad olemas, aga viisi pole. Üllar Saaremäe ja Contra on neile laulutekste tõlkinud, uusi laule on sündinud Anzori Barkalaja tekstidele.

Tegelaskonnas on litsid, joodikud, rändurid, meremehed, metsavennad – riskirühma kuuluvate, allakäinud ja õnnetute inimeste lood, kes lauludes on ikka rõõmsad (või on nende kurbus ilus). Eks heidikud inimestele ikka meeldivad.

Jaanus Põlder: “Mul on Kiviõli koolis palju venelasi, õppisime ühe poisiga “Rändajat”. Ta uuris, kes see rändaja on. Seletasin, et käib ühest kohast teise, otsib, kus ta saab. Poiss ütles: “Aa, see on ju bomž!””

20 aasta jooksul on Untsakad andnud paar tuhat kontserti. Pikim paus üksteisest on olnud paar nädalat, mitte rohkem. Bändi kuulub ka helimees Tauno Uibo, kes suudab kitarriga mõnd bändiliiget asendada (tehnikamehena on tuurid ja sõnad tal pihuarvutis peidus).

Üldiselt suudavad kolm suvaliselt valitud Untsakat vajadusel tõsise kontserdi ära anda, igaüks mängib vähemalt kolme pilli.

Muide, bändis on kolm muusikakooli direktorit: Jaanus Põlder Kiviõlis, Ilmar Kald Tapal ning Margus Põldsepp Karksi-Nuia muusikakoolis. Praegu veel õpilasi jagub, aga kui inimesed ära kolivad, kellele sa seal siis õpetad?

Siiski: aeg on mingis mõttes parem. 1992. aastal mängiti Eestis raadios ja teles ja ka suvalisel kontserdil üldiselt halvemat muusikat. Ning maakohas polnud kultuurimajas mõtet midagi enne alustada, kui järjekordne Mehhiko sari lõppenud.

Untsakatel on kuue peale neliteist last. Jaanus Jantson: “Meid on võrreldud ka Itaalia maffiaperekonnaga. Et raske sisse pääsega, aga kui juba oled, siis raske välja pääseda.”

Üks Virumaa neiu tahtis kord pillimeestele külla tulla, küsis, et kus elate. Ju ta arvas, et nad on nagu kuus päkapikku, elutsevad kusagil metsasügavuses, aga tegelikult elavad Untsakad üsna eri Eesti otstes, väikestes kohtades...

Ja lähevad ehk kunagi Kukerpillide moodi koos viiendat või kuuendat elutööauhinda vastu võtma.


Untsakad 1992. aastal oma Fordiga, mis nüüdseks on küll autode paradiisi läinud.







KES ON KES

Untsakad

- Jaanus Jantson – akustiline kitarr, laul.

- Ilmar Kald – viiul, laul.

- Jaanus Põlder – mandoliin, laul.

- Margus Põldsepp – lõõtspillid, laul.

- Marek Rätsep – basskitarr, laul.

- Tauno Uibo – helirežissöör.



LOOMING

Diskograafia

- “Karmi elu sunnil” (1994).

- “Nuur ma olli, ull ma olli...” (1995).

- “Päälinna laiv Von Krahlis” (1996).

- “Nižni Novgorod” (1997).

- “Tütarlaps merimeeste kõrtsist” (2000).

- “Untsakad 10” (2002).

- “Metsa läksid sa” 2 (2006).

- “Meie küla pidu” (2011).