Unustatud filmid on taas ekraanil
ETV 2 peatoimetaja Marje Jurtšenko, kui kaua see tundmatute Eesti filmide projekt kestab?
Pool aastat ehk kuni märtsikuu lõpuni. Filmid on eetris õhtusel ajal, mil oleme näidanud tavaliselt just nostalgiahõngulisi asju. Filmide näitamise algusaeg on niisiis laupäevaõhtuti
kl 21.30-22 vahel.
Kas on tegu lihtsalt Eesti filmi juubeliaasta üritusega või on mängus muud kaalutlused?
See on puht meie enda initsiatiiv. Aga me võime ta ka sinna alla panna, ega kahju ei ole. Mõte midagi säärast teha on mul ammu peas keerelnud, pole olnud lihtsalt jaksu ja jõudu sellega tegelda.
Õnneks tuli ETV arhiiv asjaga kaasa, väga palju tuli kooskõlastada ja korraldada, see on väga töömahukas ettevõtmine.
Mis seisus nende filmide koopiad on?
Nende seisukorrad on väga erinevad. Osa on eestikeelsete subtiitritega, osale on vene keeles peale loetud.
ETV on näidanud neid linateoseid 17-18 aastat tagasi, üheksakümnendate alguses.
Nii on suurem osa neist filmidest seisnud riiulil. Muidugi tuleks enamik filme restaureerida. Kuid see peaks juba olema Tallinnfilmi initsiatiiv.
Nii et peale on kasvanud terve põlvkond, kes neist midagi ei tea.
Kuulun ise ka sellesse põlvkonda. Pole neid kõiki kahjuks läbi vaadata jõudnud.
Aga need, mida olen jõudnud, on väga huvitavad, keskkond, kus neid omal ajal tehti, kujutab endast hoopis teistsugust maailma.
Kadunud maailma?
Ei, nõnda ei tahaks küll öelda. Selle maailma olemasolu on ju meil aidanud saada selleks, kes me oleme.
Milline vaadatud filmidest teile kõige enam muljet avaldas? Enamikus mängivad ju tolle küllalt kauge aja tuntumad näitlejad...
Lood on näidatud enamasti läbi inimliku perspektiivi, olgugi keskkond täiesti jabur. Nende filmide valmimisaega jääb ju iseenesest väga murranguline periood filmiajaloos.
Sellest esimese poole filmid on tehtud vene andetute lavastajate poolt, kes tulid siia oma "õnne" otsima. 60ndatest, kui loodi Tallinnfilm, kasvab aga peale Eesti oma režissööride põlvkond, noori tegijaid alates Kaljo Kiisast ja Jüri Müürist.
Need on juba hoopis teise "hingamisega" filmid. Palju otsingulisemad.
Nii on nende filmide tase ja käekiri väga erinevad. Aga kõigi nende vaatamine peaks olema noorele põlvkonnale heaks õppetunniks.
Miks olete välja jätnud kaks Stalini-aegset Eesti filmi?
"Valgust Koordis" oleme näidanud korduvalt. Nende filmide nimed on inimestele tuttavad, isegi kui nad neid näinud ei ole.
Nagu muidugi ka veel üks meie valikust praegu välja jääv film - "Vallatud kurvid". Meie eesmärk oli pühkida tolm unustusse vajunud asjadelt.
Kas filmide alustuseks loete ka mõned sõnad peale - tutvustuseks, orienteerumiseks? Et ei jääks mulje, nagu olnuks inimesed tol ajal totakad...
Vaatasin üle Jaak Lõhmuse kommentaarid, mis ta on teinud aastail 1994-1995. Kuigi siis oli aeg pisut teine, kavatseme neid kasutada ka nüüd. Paljud neist filmidest olid lihtsalt propagandistlikud tellimustööd.
Mis ETV-l on edasi plaanis vanade Eesti filmide suhtes?
Kavas on seda projekti järgmisel sügisel jätkata, võttes ette vanad dokumentaalfilmid. Neist paljusid pole pärast esilinastust üldse näidatud.
Kuulsaid ringvaateid "Nõukogude Eesti" on meil samuti terve ports ees. Neid tuleks aga näidata kindlas kontekstis, ei piisa, kui neid lihtsalt kusagile vahele surada.
Eesti filme 1955–66
Valmimise ajaks on märgitud esilinastusaasta
1955 – “Andruse õnn”, “Jahid merel”
1957 – “Juunikuu päevad”, “Pöördel”
1958 – “Esimese järgu kapten”
1959 – “Veealused karid”, “Kutsumata külalised”
1960 – “Perekond Männard”, “Näitleja Joller”, “Vihmas ja päikeses”
1961 – “Juhuslik kohtumine”, “Laulu sõber – beta puudub”
1962 – “Ühe küla mehed”, “Jääminek”
1963 – “Ühe katuse all”, “Jalgrattataltsutajad”
1964 – “Jäljed”, “Põrgupõhja uus vanapagan”
1965 – “Null kolm”, “Me olime 18aastased”, “Külmale maale”, “Mäeküla piimamees”, “Supernoova”
1966 – “Kirjad Sõgedate külast”, “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, “Tütarlaps mustas”, “Ühe suve akvarellid”
