Uppumine, sissepõlemine ja äkksurm tabab seda, kes rüvetab hiit, ohvrikivi, püha puud või jõekääru

Kaks meest teevad Haanjas pühas metsas röövraiet, kuid veidi aja pärast üks upub, teine põleb majja sisse. Kohalikke kombeid mitte tundvad kalamehed kaovad ridamisi vette Hiiehauaks nimetatud pühas paigas Pärnu jões.

Kõik need eesti rahva ennemuistsetesse juttudesse sobivad lood on juhtunud meie kaasaegsetega viimase poole sajandi jooksul.

Ahto Kaasik, Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ekspert, äsjailmunud raamatu "Põlised pühapaigad" autor ei pea nimetatud sündmusi karistuseks, vaid lihtsalt keskkonna reageerimiseks talle osaks langenud käitumisele.

"Aeg-ajalt öeldakse, et need on karistused eksimuste eest, aga pigem võiks selle kohta öelda, et tegemist on teo ja tagajärjega. Looduses pole ju head või halba," mõtiskleb Ahto Kaasik.

Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest.