VAATA, mida tänasel tuhkapäeval teha ei tohi
Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või tuhkapussi väljapeksmine.
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Maagilistel põhjustel on keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine pole lubatud. Seevastu ärgata tuleb varakult, sest muidu saab sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik käitumisreegleid risti vastupidised vastlapäeva kommetele.
Naised ei tohi esimesena külla minna ja üldse ei ole külaskäigud tuhkapäeval tavaks, sest sellest kardetakse loomakahju, haigusi ja majapidamisriistade riknemist. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse.
Härgi ei tohi ikkesse ega hobuseid rakkesse panna – tekib kõõm ja naha kestendus. Samal põhjusel ei tohi lambaid niita. Vanades 19. sajandi kommetes oli oluline koht tuha sõelumisel ja pesu pesemisel – tuhka saab palju, pesu aga on aasta jooksul erakordselt valge ja puhas, seda on kerge pesta. Mõnel pool, eeskätt rannikualal, käidi saunas "liha maha vihtlemas" – algab ju suur paast.