VAATAMISELAMUS: Sada halli varju ajaloost
Ma lähen, taskulamp käes, mööda pimedat tänavat tuleviku poole. Päike võib peagi tõusta, aga võib ka tõusmata jääda – nii ütles mulle Eesti Ajaloomuuseumi näitus “Minu vaba riik”.
Ma olen õnnelik, et olen eestlane, õnnelik, et elan just siin. Siin on mu armsad inimesed, siin, kahe dolomiidist ristina Viru-Nigula kalmistul, püsib nähtavana mu vanemate mälestus.
Siin möödub mu aeg: napsan põõsa küljest marja, kisun peenrast porgandi, joon kulinal kaevuvett peale. Ning kui pidu pean, kustutan tuled peaaegu viimase väikesevatise pirnini. Kuidagi õdusam ja turvalisem on niiviisi, harjumuspärasem.
Õlg käib vastu õlga
Eesti Ajaloomuuseumi näitusel “Minu vaba riik” tulvasid kustutatud tuled taas mu meelde. Päris must ju meie lugu pole, valge ammugi mitte. Kusagil seal ta siiski on, lootuse ja leina vahel. Või lootuse ja loojangu vahel – kui pisut kunstipärasem, aga ka meeleheitlikum olla.
Julgen soovitada: võtke aeg, minge Maarjamäele kohale, vaadake. Võib-olla küll mõni nädal hiljem, sest praegu, mil näituse avamisest vaid loetud päevad, külastajaid lausa tulvab. Jääd korraks mõnd eset lähemalt uurima või peenikest kirja lugema, puutub su õlg peagi kellegi õla vastu, küünarnukk tunneb küünarnukki.
Teistpidi võttes: kas pole tore, et me oma ajaloo vastu huvi tunneme? Ning et meid on nõnda palju, et õlg õlga puutub. Nagu omal ajal lauluväljakul…
Enamasti toksab mu õlg vastu eestlast, aga vahel ka vastu kaasmaalast. Mäletate ju seda okupatsiooniaegset küsimust, et mis vahe on Sputnikul ja venelasel? Vastus kõlas nii: “Üks on Maa kaaslane, teine aga kaasmaalane!”
Nõnda on näitusel igaüks – kas siis eksponaat või külastaja – oma tõega, oma õigusega. Mõned punase lipuga, teised hoopis kodusemalt mõjuva kolmevärvilisega.
“Punane on ikka jube värv küll!” mõtlen siiski endamisi, vaadates laest hulgakaupa laskuvaid riideribasid. “Vere ja revolutsiooni värv – nagu meile koolis õpetati.”
Veri vereks, see peab soontes lõputult ja piisavalt kiiresti kulgema. Aga mille kuradi pärast meile seda revolutsiooni vaja oli? Aga näe, vist ikka oli. Õigupoolest revolutsioonist, sellest 1905. aasta omast, “Minu vaba riigi” lugu algabki. Ärkasime veel kord, saime millestki olulisest teadlikuks, hakkasime ettevaatlikult riikliku iseolemise poole tüürima.
Ajalugu kordub, seda pole sugugi keeruline näha, kui pisiasjad kõrvale heita. “Elagu autonoomne Eesti!” hüüti mõni aeg enne iseseisvumist. “Kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele!” sooviti 70 aastat hiljem…
Teadagi, väikesed peavad olema oma soovidega ettevaatlikud. Musta ei tohi näidata mustana ja valget valgena. Alustama peab sellest pigem ilmetust ja hallist. Alles siis, kui asjaolud soodsad…
Kes hüvitab ülekohtu?
Need, kes maailmas piisavalt kaua elanud, kaotavad tasapisi usu, et asjad on need, millisena nad näivad. Aga ikkagi ma usun, et need kuuliaugud on päris. Kuuliaugud legendaarse soomusrongi nr 1 juhi Anton Irve ning vähemalt sama legendaarse leitnant Julius Kuperjanovi sõjarõivastes. Lihtsalt neil õnnestus nõukogude aeg vaikselt üle elada, küll oma nime hüljates, end hallina halli massi hulka peites. Eks kuulsime ju meiegi korduvalt elutarkust, et keskmised koju tulevad.
Kurb on see näitus küll, südameni kurb. Ning see kurbus ei karju mitte niivõrd püssiraginas või vaenlase kahuripaukudes, vaid selles, kuidas me oleme oma maad armastanud. Kui Enno Piir 1952. aastal vangilaagrisse viidi, võttis ta riide sees kaasa peotäie isamaa mulda. Viis aastat hiljem tuli ta tagasi, muld ikka kaasas. Nüüd, mil teenekas mees ise mullas puhkab, pandi see Siberis käinud peotäis meile vaatamiseks välja.
Väga kõnekas on ka Piiri malelaud, mille servale on kirjutatud “Külmade kargete kirdetuultega Uurali jalamilt”. Heasse malelauda on hea peita ka kirju kodustele…
Muidugi on meie loos ikka heledaid laike ka. Heledaid nagu president Lennart Meri ülikond, killuke meie taassünni loost. “Kujutage ette, me oleme alles!” pöördun ma mõttes teiste näitusekülastajate poole. Aga neil on nende vaba riik, kinnitagu seda siis Baruto maadlejapõll või Arvo Pärdi oma käega kirjutatud “Ukuaru valsi” noodid.
