01.07.2010, 00:00
Vaba lehm heiskab Naissaarel purjed
Üsna arusaamatu pealkiri ühele loole, mis sest et meretagusele. Võiks olla veelgi arusaamatum. Näiteks: “Sadulas üle mere...” või “Teekann vilistab do-d”.
FOTO:
Eks loo enda ülesanne ole ka arusaamatused lahti seletada. Aga selleks peab alustama algusest. Algus kõlab nii. Dirigent Tõnu Kaljuste on oma muusikategemisega üha enam teatritegemisse tulnud. Lausa lavastamiseni välja. Seejuures end ettevaatlikult igasugu tiitlitest eemale hoidnud, pigem valvsa pilgu all lasknud rohkem teistel teha. Nii ka järjekordselt Naissaarel, kus rahva seas juba tuntuks saanud Omari küünis Jaan Tätte näitemäng lavavalgust näeb. “Lendajad” nimeks. Et üle vee saarele saada, tuleb kõigil sõitatahtjail erksavärvilistesse türpidesse pugeda, muidu kipper paati ei lase. Algul jalad püksitorudesse, siis käed käistest läbi. Ole sa mees, laps või naisterahvas, parameedikuna näeme välja kõik. Lisaks ootab paadis mere taha minejaid veel üks üllatus – tavapäraste istmete asemel tuleb leppida polsterdatud põikpuudega, millele end kaksiratsi sättida tuleb. Kõige rohkem tuletab säärane asend meelde hobuse seljas istumist, valjaste asemel kinnihoidmiseks paras sang. On mõtet hoida ka, kui kahe mootoriga kummialus autokiirusel üle vee sööstab. Napp pooltund sõitu, ja jälle kindel pind jalge all. See, miks mingi vaba lehm Naissaarel näitemängus kaasa lööb, vaat et peategelasena, jäägu parem vaataja leiuks.