Vägagi karvane perekond sai kokku kevadisel matkarajal
Meie pere on Eesti mõistes praegugi suur – nimelt kolmelapseline ja kolmekoeraline (lisaks veel kass ja deegud), aga aasta tagasi võis kokku lugeda lausa 18 hinge. Nii palju oli meid tänu koerakestele, kes 22.–23. aprillil 2009 siia ilma sündisid noore berni karjakoera Hälli kutsikateks.
Muidugi oli ette teada, et need kümme nn trikoloori peatselt endale uued kodud leiavad, kuid kaks kuud olid nad meie pere täieõiguslikud liikmed ja ausalt öeldes määrasid meie pereelu sel ajal palju rohkem kui keegi muu.
Üritasime küll edasi koolis ja tööl käia, kuid graafiku järgi, et inimeste silm ja valve oleks neil väikestel esialgu ööpäevaringne ja ka edaspidi järjepidev. Noor koeraema Hälli oli abiga rahul, sest kaua sa ikka neid vänderdisi imetled, kui kevadine päike on õuele nii palju huvitavaid lõhnu toonud ning mängida tahaks ka...
Esialgu polnud pisikestest koerahakatistest emme Hällile mingeid mängukaaslasi. Aga nad kasvasid kiiresti, peagi avasid oma säravad tumedad silmad, hakkasid ringi sibama ning muutusid üha seltsivamaks, tegid tuule alla koeraemmelegi ja pakkusid peavalu pererahvale, kui otsustasid korraga kümnes eri suunas aeda vallutada.
Nii see aeg läks, enam polnud kaugel päevad, mil iga väike vänderdis oma uue pere juurde kalpsas. Meile tegi heameelt, et kutsikate pered käisid meil juba varem korduvalt külas, nii saime üksteist tundma õppida ning oli kergem usaldada pisike karvapall (siiski juba 6–8 kg kaaluv) uutesse kätesse.
Veidi enam kui aasta pärast Hälli kutsikate sündi, 25. aprillil 2010, paistis päike kevadiselt eredalt, tuul sasis uljalt pungitavaid puulatvu ja berni karjakoer Hälli sai kohe aru, et taas on tema perekond kuhugi sättimas, sest siginal-saginal saaliti toas ringi, tassiti asju autosse ning hüüti üksteisele üht ja teist.
Kuhugi on minek!
Selge, on minek, ja küsimus vaid selles, kuidas end pererahvale eriti nähtavaks teha, et nad ei unustaks teda kui kõige toredamat ja vahvamat koera kaasa võtta!
Selleks tuli hoolega karelda iga inimese ümber, kes läbi hoovi liikus ning maja välisukse juures pidi kõigil jalus tolgendama – selle eest sai vähemalt natukenegi tähelepanu. Ega muidu pole taolises olukorras lootustki, et keegi tuleks väikese koerakesega mängima või võtaks ta lihtsalt hellitada-paitada.
Väikeseks koerakeseks pidas üle 40 kg kaaluv ja ka juba emapõlve kogenud Hälli end kohe kindlasti, sest mäng-karglemine-tormamine ja pereliikmetele võimalusel sülle pugemine olid endiselt tema meelistegevused.
Sarnane olukord oli sel päeval veel vähemalt seitsmes peres, sest kogu aasta tagasi sündinud kutsikavägi oli koos oma perekondadega kutsutud Üksnurme mõisa juurde, et tähistada sünnipäeva ja vaadata kõik “pisikesed” karvapallid üle.
Oli juba ette teada, et kaugemad tulla ei saa (üks kutsikas elab Prantsusmaal, üks Lätis ja Tartu pere ema oli hõivatud muude tähtsate kohustustega – NATO). Kuid lisaks juba mainitud Hälli kodule oli kolme koeraplika ja kolme koerapoisi ning kutsikate papa Bossi kodudes sel pühapäeva hommikul saginat ja sättimist nii palju, et üks nupukas bernikas asjale kohe pihta sai – täna teeme midagi huvitavat!
90 jälge
Nii see läkski, kaasa haarati piknikukorvid, autosse mahutati elevil perekonnad ega unustatud sugugi maha oma toredaid koeri – kõik sel korral kolmevärvilised berni karjakoerad. Ühe perega tuli veel kaasa ka küüliktaks ja Hälli võttis seltsiks oma mängukaaslase norwichi terjeri.
Seltskond sai päris suur. RMK Üksnurme-Metsanurme loodus- ja matkarajale seadsid sammud sel pühapäeval kokku 50 väiksemat ja suuremat inimjalga ning 40 koerakäppa, sealhulgas 32 bernikäppa ja 8 väiksemat sorti taksi ja norwichi käppa. Ühesõnaga – kokku oli meil sel korral ei rohkem ega vähem kui 90 jala- ja käpajälge, järgmiseks korraks võtsime eesmärgiks saja piir ületada.
Bern peab peret silmas
Matkarada viis meid põlluveerest metsa vahele ja sealt edasi Keila jõe käänulisele kaldale. Inimesed lonkisid parajas tempos, hajutatuna väiksematesse ja suurematesse seltskondadesse, rääkisid maast ja ilmast, oma perest ja elust, nautisid päikest ja tärkavat loodust, jälgisid linde ja sekka ka omi koeri: “Flut – siia!”, “Otto, ära sa sinna kraavi mine!”, “Fahre, me oleme siin!”, “Appi, kus Fälli on?”, “Brutus, ära tüüta oma ema!”, “Pancho, sa pritsid lapsi!” jne.
Koerad moodustasid enamasti kahe-kolmelisi gruppe, kes vahelduseks inimestel jalus karglemisele koos joostes mürasid, kraavides kergeid suplusi võtsid, liblikaid püüdsid ja sealjuures hoolega oma peret jälgisid.
Võis ju esmapilgul näida, et nad vaid oma koeramaailmas uitavad, kuid üsna ruttu sai aru, kellele üks või teine koer kuulub (kuigi eemalt näivad nad tõesti sarnased). Tubli bern jälgib silmanurgast alati oma perekonda, jookseb ja luusib küll ringi, kuid mingi aja tagant käib omade juurest läbi.
Kui noor koer korraks pere silmist kaotab, siis võib näha, kuidas ta pea püsti ajab ja tähelepanelikult ümbrust uurib ning siis, kas äratundmise või inimese hüüde peale kui nool omade poole tormab.
Matkarada tõi meie ette ka üllatusi. Üks nastik oli leidnud just teepealse kuiva koha enda päikese käes soojendamiseks – teda märkas küll inimese silm enne koeri ning nii sai neljajalgsete tähelepanu mujale tõmmatud.
Vaikses päikselises põlluäärses lodukohakeses oli konnapoegi kui rosinaid parimas saias, need imelikud märjad olendid tekitasid huvi nii koertes kui ka lastes, aga liiga ei teinud väikestele hüppajatele keegi.
Koerad liidavad inimesi
Matkarajal Keila jõe käänulisel kaldal asuvas puhkekohas ootas meid aga sünnipäevatort ning laud sai looka kaasavõetud söögikraamist. Kui kõhud täis ja jalad/käpad puhatud, siirdus vapram osa seltskonnast tagasiteele, mõned pisemad-nohusemad ja kiirustavamad koos kotikraamiga sõitsid autoga tagasi Üksnurme mõisa juurde.
Paistis, et päevaga olid rahul nii matkajad inimesed kui “põhisüüdlased” koerad. Mida siis arvata ühest trobikonnast suureks sirgunud kutsikatest? Lisaks toredale kogemusele, mille saime nende kasvatamisega, on nad toonud kokku vahva inimseltskonna ja viinud nad tervislikule matkale. Kindlasti ei jää see meil viimaseks korraks – sel kirjul rahval lusti jätkub!
Selles loos on peategelased kenneli Ridon Hennet F pesakonna berni alpi karjakoera kutsikad, kes on sündinud tavalises Eesti peres ja nüüdseks juba üheaastased.
