Vägivald sünnitab vägivalda... Taas
Eesti XIX sajandi lõpu meresõidu ajaloos on üks õõvastav juhtum: noor Kihnust pärit laevapoiss Jaan Umb, keda kaaslased on varguses kahtlustatuna laeva peal piinanud ja vaeseomaks peksnud, tapab afektihoos kuus meeskonnaliiget. Seitsmes, eluga pääsenu, seob poisi kinni ja ta viiakse võimude kätte. Laevapoisile antakse asjaolusid arvestades leebe karistus, 10 aastat, millest kuus peab ta ära istuma.
Esimene lavale jõudnud lugu
Pole ime, et omamoodi tänapäevaselt kõlav juhtum on ärgitanud dramaturgi ja lavastajat lugu oma ideedevankri ette rakendama.
Näidendi autoriks on Eesti Draamateatri kavalehel märgitud Villem Tuun. Kavaleht annab temast teada: “Aednik ja ajaloohuviline Villem Tuun (1939) õppis Leningradis ja töötas kakskümmend aastat Peterhofis aednikuna. 1988. aastal naasis ta Eestisse. On pidanud mitmeid aiandusega seotud ameteid Tartus, Pärnus ja mujal. Ta on kirjutanud mitu näidendit. “Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel” on esimene, mis lavale on jõudnud.” Müstiline, kas pole?
Tuuni näidendi lavastas draamateatris Priit Pedajas. Ta ei ole teinud sellest hirmu- ja õuduselugu.
Algul, laeva sadamas olles, on tunda mõndagi Kihnu-ainelist. Nii noort Kihnu poissi (Lauri Lagle) saatma tulnud pruut Liis (Kersti Heinloo) kui ka ema Madle (Ülle Kaljuste) on kihnlased ja räägivad kihnu keelt. Isepäine Jaan Umb käib juba alguses mõnele laevamehele närvidele, aga kui tuleb (kaheldav) varguselugu, läheb asi põrguks kätte. Mehed tunnevad merel oma karistamatust, poissi pekstakse, näljutatakse, mõnitatakse, veetakse meres köiega laeva järel, asutakse ta jalga maha saagima.
Kuulub ilmselt Pedajase kontseptsiooni, et ta laseb seda kõike meestel teha nagu muuseas. Ei mingit erilist terroriõhustikku ega isegi mitte dramaatikat. Kollektiiv võib olla sadistlik ilma südametunnistuse piinadeta. Inimese sandistamine on nagu kärbsel tiiva äratõmbamine.
Ka poisi olukorda ei ole melodramaatiliselt kujutatud, finaalieelsed tapmised tulevad ettevalmistamatult. Oma piinajatele vastu hakkavat poissi ei ole ka kangelaseks tehtud, selles mõttes pole ühes retsensioonis kõlanud etteheide, et “siis võiksid ju kõik koolitulistajad kangelased olla” asjakohane. Pealegi, koolitulistajad ei tegutse hetkelise afekti mõjul, nende teod nõuavad ikka ettevalmistust, olgu ka, et on ehk mõnel puhul kiusamise-ahistamise tagajärg.
Pedajase läbimõeldud kontseptsioon näib viitavat hoopis kollektiivse sadismiga kaasnevatele ohtudele, sellele, milliste tagajärgedeni see võib viia. Vägivald sünnitab vägivalda.
Mõni aasta tagasi oli ekraanidel Lars von Trieri film “Dogville”, kus tagaajajate eest põgenev tüdruk (Nicole Kidman) otsib varju väikeses mägikülas. Ta teenib sealseid elanikke alandlikult, kuni need tüdruku kaitsetust ja enda karistamatust tajudes tüdrukut alandama ja mõnitama hakkavad ja lõpuks üles annavad. Tüdrukut tuleb päästma ta maffiapealikust isa ning koos tõmbavad nad reetlikele külaelanikele automaatidest tule peale.
Mis “Hirmsa veretöö” teostuslikku külge puutub, siis siin pole kõik just laitmatu. Ennekõike näib viga peituvat Villem Tuuni mitteküllaldases oskuses tänuväärset mõtet reljeefselt välja tuua. Liiga vähe keskendatud, liiga hajuv on tegevus, liiga palju on liigliha. Laevameeste mõtteid ei köida mitte Jaan Umbi teod ja temaga hakkama saamine, vaid nende endi kunagised seiklused merel ja sadamakõrtsides, millest pikki heietusi on igavavõitu kuulata.
Selles mõttes on teine Kihnu mehega seotud lugu, Juhan Smuuli “Kihnu Jõnn” märksa täiuslikum. Tuuni–Pedajase skeptilisele inimesekäsitlusele vastandub siin humaanse Jõnni helge kuju oma inimarmastuslikkuses, kuid olgu see idee ehk ka natuke liiga idülliline, on ta läbi viidud järjekindlalt ja keskendatult. Smuuli keel on hea kuulata, ta näidendi karakterid ilmekad ja reljeefsed.
Midagi meeldejäävat ei sünni
Ka “Hirmsa veretöö” kangelased ei ole laval kahvatud, kuid Smuuli näidendi arhetüüpseid kujusid siin siiski ei ole.
Näitlejad (lisaks eespool mainituile Jaan Rekkor, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Uku Uusberg ja Taavi Teplenkov) on küll etteantud materjali raames teinud kõik mis võimalik, kuid midagi ekstra meeldejäävat siin ei sünni.
On siiski üks võrratu ja kordumatu tegelaskuju – Ülle Kaljuste mängitud ema Madle. Lausa ime, kust Ülle Kaljuste oma Kihnu naist kujutades need ootamatud ja eredad värvid võtab. Midagi ligilähedast ta senises loomingus pole.
Kuid üldiselt võibki näidendile-lavastusele ette heita peamiselt seda, et kõlama ja vaatajat puudutama pole suudetud panna ideed, mis olemuslikult kõiki meid väga valusalt puudutama peaks.
“Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel”
- Autor Villem Tuun.
- Lavastaja Priit Pedajas.
- Kunstnik ja videokontseptsiooni autor Riina Degtjarenko.
- Muusikaline kujundaja ja helilooja Ardo Ran Varres.
- Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater).
- Videokunstnikud-teostajad Andrei Bontšuk, Darja Kornijenko (külalisena).
- Osades: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Lauri Lagle, Uku Uusberg, Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo, Ain Lutsepp.
