Väimela vilistlased meenutasid uhket aega
Ümberringi kihab vilistlaspäeva melu, kaks soliidset meest aga istuvad puudevilus laua taga ning veeretavad juttu.
Need mehed on aasta põllumees 2009 Mart Timmi Võrumaalt Jaagumäe talust ning aasta hiljem parimaks piimakarjakasvatajaks tunnistatud Avo Kruusla Põlvamaalt Kaska-Luiga talust. Kuid mis veelgi olulisem — mõlemad on ka Väimela näidissovhoostehnikumi vilistlased. Nüüd meenutavad nad oma kooliaegu.
Nalja sai palju
“Jah, pulli ja nalja sai parasjagu,” muigab Avo Kruusla. “Näiteks selline lugu. Tüdrukute ühiselamus ei tohtinud pärast kella 11 õhtul poisid enam olla. Noh, mina hüppasin kord hilisel tunnil tüdrukute ühiselamu teise korruse aknast alla, ja ennäe — üks prillidega onu vaatas mulle vastu. See prillidega onu oli juhuslikult õppedirektor. Minu esimene reageering oli: sirutasin käe kiirelt välja, pistsin tema prillid endale tasku ja panin jooksu!”
Mart Timmi teisel pool lauda kuulab muigel sui ja raputab pead.
“Pärast sai muidugi õppenõukogus käidud ja asja selgitatud,” jätkab Avo. “Olin ju lausa õppenõukogu koosseisuline liige, oma kolmteist korda käisin seal letis. Aga kuna Väimela suurfarm läks just käiku, töötasin mina seal kooli kõrvalt zootehnikuna. Tänu sellele jäetigi mind kooli alles.”
Nüüd on Mart Timmi kord lugu rääkida. “Mulle meenub, kuidas ma sõitsin kooli mootorrattal IŽ Jupiter. See oli toona kõva sõna, ega siis ei olnud asjad nii nagu praegu, et kooli parklasse ei tahtnud autod ära mahtuda,” pajatab Timmi. “Läksin tundi ja vaatasin: millegipärast küsivad poisid kogu aeg tunnist välja. Noh, hiljem selgus, et nad käisid tunni ajal minu mootorrattaga sõitmas!”
Parim piimakarjakasvataja Avo Kruusla naerab laia lõuaga ning küsib siis: “Aga Mart, kas sa mesilastevargust mäletad?”
Mart raputab pead. Avo ongi seda oodanud ja alustab jutustamist: “Eks veterinaarid otsustasid, et nemad hakkavad mesinikeks, et nad tahaksid mett süüa. Mesitarud asusid Väimelast Põlva suunas minnes põllu peal. Veterinaarid võtsid kuurist käru, tõstsid mesitaru sellele. Aga kuidas sa mesilased tarust välja saad? Veterinaaridel tuli hea mõte: viskame taru paisjärve, uputame mesilased ära! Nii nad tegidki, aga kõik mesilased ei uppunud sugugi. Kui veterinaarid tarust raame välja võtsid, oli osa mesilasi endiselt nende küljes ja nõelasid usinasti.
Järgisel päeval oli miilits kohal ja tegi haarangut, osa poisse aga oli koolist puudu. Miilits koputas ühe sellise ühiselamutoa uksele, poiss tegi ukse lahti, endal silmad nii paistes, et vaevalt üldse nägi. Miilits küsis: “Kas teie käisite mesilat rüüstamas?” — “Ei käinud!” ajas poiss tagasi. Kuid siis sekkus viimane tunnistaja: mesilane tõusis poisi riietelt õhku ja lendas suminal otse miilitsa nina eest läbi…”
Tõsiseltvõetav haridus
Selliseid jutte võivad mehed oma kooliteest rääkida vist lõputult. Ent nad kinnitavad: kuigi Väimela koolis oli lõbus õppida, anti samal ajal seal ka täiesti tõsiseltvõetavat haridust.
“Zootehnikat õppides sain Väimelas nii kõva põhja alla, et praegu on maaülikooli bakalaureuseõpe ehk vaid samal tasemel või isegi veidi nõrgem,” sõnab Kruusla. “Meil oli väga kõva praktika, see tegigi hariduse tugevaks. Tuli olla looma juures laudas, kõik etapid läbi käia.”
Mart Timmi lisab: “Kui läksin pärast Väimelat toonasesse EPAsse kaugõppesse edasi õppima, tuli sealsetele õppejõududele vahel Väimelast saadud kogemusi vahendada.”
1985. aastal veterinaaria eriala lõpetanud Leili Turvas kiidab samuti koolist saadud haridust. Näidissovhoostehnikumi tuhanded lehmad ja sead, kelle hooldamisel tuli õpilastel regulaarselt osaleda, tagasid parima võimaliku kogemuse. Kuid õige pea pärast kooli lõpetamist riigikord muutus ning loomakasvatus hakkas Eestis kiratsema.
“Praegu saaks Väimela haridusega vaid põetaja koha väikeloomakliinikusse. Selles mõttes on meie haridus küll täielikult maha visatud,” nendib Leili.
Paljudel Väimela lõpetanutel on praeguses Eestis samamoodi erialane töö käest libisenud ning neil on tulnud ümber õppida. Väimela vilistlasest Ivari Padarist on näiteks saanud poliitik ja eurosaadik.
Koolitati spetsialiste
“Mina tulin siia kooli mitmel põhjusel,” jutustab Padar kooli töökojas unikaalset paksusmasinat näppides. “Esiteks ei peetud siin koolis päevikut, teiseks ei olnud siin laupäev koolipäev, siin ei nõutud ka koolivormi ning lisaks maksti veel stipendiumigi,” loetleb Padar. “Siin saadud oskused on mind saatnud aga kogu elu, saag ja höövel ei ole üldsegi võõrad riistad.”
Tänini koolis kutseõpetajana töötav Vaito Heinsoo meenutab Padarit kui head ja aktiivset, aga krutskeid täis õpilast. Nii näiteks toonud tulevane eurosaadik ükskord kooli terve pajatäie hapukapsaid, et neid tööõpetuse vaheajal süüa, ning ajas oma kapsaid soojendades terve koolimaja haisu täis.
“Selle kooli tugevus on ikka olnud poistele antav oskus tööd teha. Ka praegu alustame elementaarsest käsitsitööst tavalise höövli ja käsisaega, et harjutada täpsust ja tööharjumust. Aga me ei ole kunagi koolitanud tavalisi töölisi, vaid oleme kogu aeg olnud orienteeritud keskastme juhtide — meistrite, brigadiride — koolitamisele,” ütleb Heinsoo.
Padar lisab, et erinevalt paljudest teistest kutsekoolidest suudab Võrumaa kutsehariduskeskus seda eesmärki täita ka tulevikus. “Minge sõitke mööda Tihemetsast, Õisust, Järva-Jaanist või Koselt,” soovitab ta. “Väga palju omaaegseid kõvasid kutseõppeasutusi on hääbunud, on varemeis. Ent Väimelas hakati asja õigel ajal arendama. Eks siingi oli raskusi, kuid nüüd on kogu õppeprotsess saavutanud väga hea taseme. Olen kooli arenguga ülimalt rahul.”
Hea kool kogu eluks
- Praegune Võrumaa kutsehariduskeskus tekkis 1999. aastal Väimela põllumajandustehnikumi ja Võru tööstustehnikumi liitmise tulemusena.
- 1920 Võrus asutatud põllutöökool toodi 1922. aasta sügisel üle Väimela mõisahäärberisse. 1938 sai koolist Väimela põllumajanduskeskkool, 1944 Väimela põllumajandustehnikum, 1948 Väimela loomakasvatustehnikum, 1957 Väimela zoo- ja veterinaartehnikum, 1964 Väimela näidissovhoostehnikum, 1993 Väimela põllumajandustehnikum.
- 1925. aastal asutati poistele puutöö õpetamiseks Võru tööstuskool (puutöökool), 1928 hakati seal õpetama ka metallitööd. Sõja järel kandis kool Võru tööstus-majandustehnikumi nime, 1964. aastast nimetati kool Võru tööstustehnikumiks.
- Praegu õpetatakse Võrumaa kutsehariduskeskuses turismi- ja toitlustuskorraldust, ärijuhtimist, IT-süsteeme, puidutöötlemise tehnoloogiat, metallide töötlemist, mehhatroonikat, väikeettevõtlust, hotelliteenindust jms.
Allikas: Võrumaa kutsehariduskeskus
