Väino Aren: “Hei, kuidas läheb, Kristjan?” viipavad taksojuhid mulle tänaval

Enne Morna linna Õnne tänavale kolimist jõudis Väino Aren Estonia laval paarkümmend aastat balletti tantsida ja operettides kaasa lüüa.

Ajendas mind, Väino, teiega juttu ajama hoopiski üks fenomen. Te olla 60 aastat järjest töötanud ühes ja samas majas – Estonias. Kas vastab tõele?

Peaaegu, kui vahepealset kolme aastat Vene kroonut sinna sisse arvata. Eks see oli mulle, noorele balletipoisile, suur mats, aga olin nii entusiasmi täis, et iga puhkuse ajal kiskusin kirsad ära, panin balletisussid jalga ja vihtusin teatris teistega koos trenni teha. Aga jah, kuuskümmend tuleb ära küll.

Kuutkümmend ühte ei tule?

Ei, tööraamat anti kätte ning saadeti teenitud vanaduspuhku­sele. Selle maja koosseisus ma enam ei ole. Külalisena käin küll. Ago-Endrik Kerge kutsus “Minu veetlevas leedis” korra üle lava jalutama, sai mu pikapeale nõusse. Aga eks kodus ole ka hea olla.

Igav ei hakka?

Mul viis lapselast, kuhu see igavus mahub. Kõige vanem sai just autojuhtimise loa kätte, käisin temaga sõitu treenimas.