“Sellest on saanud omamoodi haruldane väärtus. Maailm ei ole enam kuigi kodune paik, see muutub üha võõramaks. Siin avanebki Eesti lihvimata teemant: meil on keskmisest rohkem võimalusi leida oma paik, see kodustada ja luua endale vähehaaval väike paradiis. Isegi kui see unistus kunagi päriselt ei täitu, on see ikkagi üks väga ilus unistus, millest ei tohiks ealeski loobuda,” räägib ta.

Mikita sügisese loengukursuse teema oli “Mõtterännak eestlase elutundest” ja kevadsemestri teema pealkirjastas ta kui “Praktiline mütogeograafia”.

“Sel oli kaks mõtet,” selgitab ta. “Ühelt poolt olen veendunud, et eestlase loodustunnetus ja paigataju ongi väga raskesti sõnastatav. Seda katab selline hämar saladuseloor. Me saame kõik sellest vaistlikult aru, aga sellest on raske rääkida. Üleüldse on raske rääkida Eesti kultuuri iseloomulikest joontest, eriti selle vanemast, läänemeresoomelisest kihist.

Näiteks metsaskäimine on minu meelest siinmail täiesti eraldi kultuuri- või kunstivorm. Aga kuna me oleme kõik saanud euroopaliku hariduse, siis me ei jaga oma mõtetes maailma nii, et kirjanduse, kunsti ja muusika kõrval on kunstivorm ka metsas- või saunaskäimine. Me jagame maailma niiviisi, nagu seda tegid antiikfilosoofid. Sellest sõelast pudenevad paljud meie jaoks olulised asjad lihtsalt läbi ja me ei oska neist rääkida ega neid väärtustada. Teiste sõnadega, me ei tähtsusta oma kultuuri piisavalt. See oli ka üks loengukursuse mõte: leida üles need ühiselt jagatud sõnastamatud asjad, millest maailm tegelikult koos seisab.”

Intervjuud saab täismahus lugeda SIIT.