Esimese auto sai ta seitsmeaastaselt, esimese võistluse võitis üheksaselt.

Kihutab ta muidugi vaid rallirajal, sest vanuse – kõigest 15 eluaastat – tõttu ei tohi ta veel maanteedel autot juhtida.

Sellele vaatamata on üks Läti rallimeeskond teinud noormehele ettepaneku nendega liituda, pakkudes vägagi ahvatlevaid tingimusi.

Ühelt poolt tundub see vägagi üllatav, teisalt on aga kõik läinud justkui loomulikku rada pidi.

Esimene kaardilugeja oli poisi oma õde

“Ta oli väikesena elav poiss, kes ei püsinud pudeliski paigal,” ütleb isa Heiki Volver ja meenutab seika, kui poeg oli kahe- või kolmeaastane.

Külaliste saabudes ei jõudnud ta ringi sebiva poja järel joosta, kuid kui murutraktor aeti õues kaetud laua kõrvale, mängis autohuviline poeg seal tundide kaupa, tõmmates kange, keerates rooli ja tehes suuga traktoripõrinat.

“Seitsmeselt sain oma auto,” meenutab Martin.

See oli vana punane Žiguli, millega kodu ümber põldudel sõitmiseks tuli padi istumise alla panna. Roolikeeramine hakkas aga nii meeldima, et sellest ajast peale on kodutalu ümber asuva kuue hektari rohumaa niitmine tema ülesanne.

Üheksaselt osales ta Klaper-jahil ATVde võidusõidul ning võitis selle endast tunduvalt vanemate noormeeste ees juunioride arvestuses.

“Lähedal polnud sama vanu poisse, kellega mängida. Ka trennis käimiseks polnud bussiühendus Tõrvaga hea, nii tuli tal ise tegevus leida,” selgitab ema Anne Volver, miks poeg oli pidevalt näppupidi masinate küljes.

“Poiss rallitas põldude peal traktorite ja autodega, nii et 2011. aastal mõtlesime: prooviks jäärada,” räägib isa Heiki.

Osalemiseks osteti mõnesaja euro eest vana Honda Civic. Žiguli oli küll olemas, kuid jääraja jaoks soovitati soetada esiveoline masin.

Esimesel võistlusel sai Martin kuuenda, teisel neljanda ja kolmandal juba teise koha. Kokku jõudis ta esimese talve jooksul sõita 12 võistlusel ja pälvis Eesti karikavõistlustel jäärajasõidus noorte klassis nelja etapi kokkuvõttes teise koha.

“Saime rallipisiku ja entusiasm tuli sisse,” tunnistab isa, kes seda meenutades rohkemgi õhevil kui poeg.

Eestis veel ei tohtinud, Lätis aga juba võis

Suve saabudes hakati osalema rahvarallidel ja -sprintidel. Kusjuures esimestel rahvarallidel oli Martini kaardilugejaks õde Kristel. Õe-venna tandem tõi koju nii mõnegi võidukarika. Praeguseks on karikaid kogunenud 87, nende mahutamiseks on vaja kahe meetri kõrgust riiulit.

Edaspidi tuli kaardilugejaks pärnakas Margus Jõerand, kes istub sellel kohal siiani. Vaatamata sellele, et kaardilugeja on juhist tervelt kaks korda vanem, saadakse suurepäraselt hakkama.

Volverite pere tänu kuulub esimesele õpetajale Rainer Ausile ning treener Egon Kaurile, kes on Eestis ainukesena käinud FIA rahvusvahelise autospordi akadeemias.

Osav noormees on ka autode remontimise alal kibe käsi. Eelmisel aastal tuli koolis teha loovtöö ja Martin tegi korda kingitud avariilise mopeedauto.

Isaga koos loodi pisikesele autole uus disain – valmistati tiivalaiendid, spoilerid, antitiib. Pahtlit kulus kilode viisi ja selle poole aasta töötunde ei jõua kokku lugeda, aga valmis auto nägi väga äge välja ning pälvis ka koolis kõrgeima hinde.

Rollerautoga sai 14aastane noormees ise seitsme kilomeetri kaugusel koolis käia, ilma emast kui autojuhist sõltumata.

Martin veedab pea iga vaba hetke garaažis. Põllumajandusettevõttes töötav isa Heiki ütleb, et kui tema õhtul töölt koju tuleb, on poiss juba autol mootori maha võtnud ja juppideks lammutanud, nii et temalgi ei jää muud üle, kui käed õliseks teha.

“Martin teeb kõik keevitused ise ja keevitab minust paremini,” lisab isa.

Peale mopeedauto on noormees sõidukõlblikuks putitanud mitu päris autot, rääkimata oma võistlusauto remontimisest.

Eelmisel aastal osteti talle toetajate abiga ralliauto Ford Focus, kuhu on sisse ehitatud turvapuur. Selle autoga on aga kaks häda.

Esiteks kippus juhiga sama vana masin võistlustel katki minema.

Teiseks ei saanud Martin Eestis selle autoga võistelda. “Rallit ei tohi nii noor kaheliitrise autoga Eestis sõita, kuid Venemaal ja Lätis võib,” selgitab Heiki Volver. Nii tuligi käia võistlemas Lätis ja Venemaal.

Lätlased meelitavad eestlast uhiuue ralliautoga

Võistlustel käimine eeldab parajat planeerimist ja korraldamist. Siin on abiks nii rallipisikust nakatunud ema kui ka isa.

Ema vastutab vajalike asjade – riiete, söökide-jookide ja dokumentide eest ning broneerib öömaja. Isa ülesandeks on auto korrashoid ning tehnilistel ülevaatustel käimine.

Tiimi kuulub ka tädi Lea, kes pere äraolekul koduhoidjaks.

Ralli on kulukas ala, kuna palju kulub kütusele, rehvidele, hooldusele ja ka stardimaksudeks. Rääkimata eririietusest ja muust vajalikust.

Siinkohal tänab pere oma toetajaid, sõpru ja tuttavaid.

Lätis ja Venemaal toimunud võistlustel jäi Martin aga Läti meeskonnale silma ning sealt tehtud pakkumisest oli võimatu keelduda – lätlased panevad ka rahaliselt õla alla.

Läti meeskond ASRT pakkus välja kolmeaastase tegevusplaani. See sisaldab Martinile uhiuue, tänavuse väljalaskeaastaga ralliauto soetamist ja hooldamist.

Kui esimesel aastal on plaan võistelda ja koguda kogemusi lähiriikides, siis edaspidi sihitakse kaugemale.

“See, mis pakuti, on täitsa hea,” ütleb Martin talle omase tagasihoidlikkusega.

Vanemad rõhutavad aga, et ralliga saab poeg tegelda vaid siis, kui koolis on hinded korras. Hinded on vägagi korras. Noormees ise plaanib gümnaasiumi korralikult lõpuni käia ja siis kõrgkooli astuda. Täpset eriala ei oska ta veel öelda, aga tõenäoliselt on see seotud tehnilise valdkonnaga.

“Mulle meeldivad matemaatika ja füüsika,” ütleb Tõrva gümnaasiumi 9. klassis käiv Martin ise. Kusjuures ta on iga õpetaja unistuste õpilane – tundi ei sega, teeb kõik korralikult kaasa ja õpib ainult viitele.