Ühe mõttelise osa ehk raamatu ajalise telje moodustavad ajakirjanduses ilmunud kirjutised. Need üsnagi nime- ja faktirohked ning emotsionaalsed reportaažid-arvustused näitavad kujukalt, kes, kus, mida ja kuidas on kooliteatris korda saatnud.

Teise mõttelise osa moodustavad vestlused kooliteatriga tegeleva inimesega. Valik on tehtud Eesti Harrastusteatrite Liidu (EHLi) juhi abiga ja sõna saavad nii endised, praegused kui võib-olla ka tulevased kooliteatri juhendajad-vaatlejad-tegelased.

Ajaloost ja asjatundjatest

Rait  Avestik. Eesti  kooliteater. 30 aastat festivale.  316 lk.  Eesti Harrastusteatrite Liit.
Küsitletavad on andnud vastuseid peamiselt küsimustele, millised on esimesed kokkupuuted kooliteatriga. Kuidas, millal ja miks on nad sattunud kooliteatrit juhendama? Mis on kooliteatris 10–20–30 aastaga muutunud, mis samaks jäänud? Kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, osa haridusest, kasvatusest või kõik need kokku?

Kooliteatri eesmärk – kas see on ajas muutunud? Kuidas kujuneb trupi repertuaar? Mida annab kooliteatri võrdlemine kutselise teatriga? Teatriõpetus/draamaõpetus Eesti koolides – kas see peaks olema õppekavas ja miks on draamaõpetus oluline? Kuidas võiks kooliteatri kogemus noorele kasuks tulla – nii kooli ajal kui pärast kooli lõpetamist?

Kooliteatri ja juhendaja igapäevatöö – milline see on? Miks mõni kooliteater on rohkem tunnustatud kui teine? Kooliteatrite festivalid – mida need teile tähendavad? Mida need tähendavad õpilasele? Kes ja kas (peale konkreetse näiteringi juhendaja) peaks kooliteatriliikumist edendama-toetama? Kas ja kuidas kooliteater peegeldab ühiskonnas toimuvat?

Intervjuud on tehtud 2010/2011 talvekuudel Tallinnas, Tartus, Kärdlas, Rakveres, Pärnus, Viljandis, Jõgeval.

33 intervjueeritava hulgas, kes mõtestavad kooliteatrit üldisemalt, on festivalitraditsiooni algataja Valdur Liiv, näitlejad-lavastajad Toomas Lõhmuste, Andrus Vaarik, Lembit Peterson, Uku Uusberg jt; legendaar-sed kooliteatri juhendajad Maret Oomer, Ave Alavainu, Lianne Saage-Vahur, Rita Ilves, Tiina Rumm, Rain Mikser. Samuti kriitikud-vaatlejad Jaak Allik, Gerda Kordemets ning paljud teised teatriasjatundjad.

“Eks kõige huvitavam oli kohtuda ja rääkida ikka inimestega,” ütleb Avestik. Ta lisab, et üllatus, õigemini taasüllatus, nähes ja kuuldes, millise kirega kooliteatrist räägitakse.

Kooliteatrist meie mail võib rääkida lausa keskajast. Juhendajaks-lavastajaks oli Saksamaal hariduse saanud koolmeister ning sel ettevõtmisel olnud keeleõpetuslikud eesmärgid.

Koolikomöödia oli Tallinna linnakoolis levima hakanud, kooli õppekavas olid imitatsiooniharjutused.

Kuigi praegu (nagu ka viimastel aastakümnetel) on kooliteatriliikumine Eestis elujõuline ja massiline, võiksid need ajaloolised teated Rait Avestiku arvates kooliteatriliikumist ja selle elujõudu veelgi tugevdada.

Kasulik teave paljudele

Rait Avestik usub, et kooliteatri rahvale on see kogumik kasulik, on ärgitanud inimesi rääkima draamaõpetusest ning selle õppeaine vajalikkusest.