Vana surnuaiavaht: kunagi suutsin päästa oma küla Sillamäe buldooserite roomikute alt, aga nüüd olen abitu

Sillamäe linnaga piirneva Perjatsi küla üks viimaseid põliselanikke Meedy Hiielo on näinud Sillamäe sündi naaberküla maadele ja ligemale paarikümne aasta eest ka seda, et linnas olid juba valmis buldooserid, et tema koduküla maha lükata ja linnamaju täis ehitada.

Ida-Virumaal Sinimägede külje all — need paistavad talle koju kätte — oma ilusas kodus toimetav Karjamäe talu perenaine Meedy Hiielo ütleb, et ta on lõpetanud vaikimise. Tema koduküla Perjatsi, mis oli kunagi rahvarohke, on eestlastest tühjaks jooksnud. Sama lugu on kogu Vaivaraga.

„Läinud sügisel tegin otsuse, et enam ei tohi vaikida. Seepärast, et Vaivarat ja Sinimägesid maha matta ei saa. Ei tohi!”

Ta tunneb, et lausa peab rääkima nüüdseks kadunud Vaivara vallast. Seal elanud rahvakillust, kelle Eesti taassünni järel tekkinud suured lootused ei ole paljuski täitunud.

Tarmukas proua kõnnib auväärse verstaposti, 90. eluaasta lävel. Viis kuud sellest veel vaid puudu. Oma pika elu jooksul on ta töötanud metsavahina, metsaülemana ja mitmes ametis veelgi. Enne kojujäämist 1990. aastal oli kümme aastat surnuaiavaht.

Maaleht valis palju näinud Hiielo rikkalike mälestuste seast lugemiseks välja sellised, millele naine ise sageli mõtleb. Paraku on need enamasti murelikud.

Järgnevalt ongi sõna Meedy Hiielol.

Sillamäe sünd

Oleme kahe suure linna — Sillamäe ja Narva — vahel. Olen kõik ära kannatanud, mis siin on toimunud. Sillamäe linna hakati ehitama 1946. aastal Sillamäe ja Kannuka küla maadele. Tehti keelutsooniks, ja elanikud, kes olid pärast sõda oma taludesse või suvilatesse tulnud, aeti minema. Tulid kaks Vene soldatit ja seisid ukse peal niikaua, kuni panid oma asjad kokku ja läksid ära. Midagi ei räägitud, mis toimuma hakkab. Selles keelutsoonis ei tohtinud olla ühtegi kohalikku inimest. Sillamäe külale pandi iga teejupi otsa silt „Keelutsoon. Sissepääs erilubadega!”.

Meil Perjatsi külas on rannamets, sinna pandi traat ette, nii et ega meiegi merele pääsenud.

Ja kuidas need ehitajad tulid ja olid? Raske ette kujutadagi. See oli väga veider, toodi siia igasuguseid inimesi. Kõigepealt olid nad meie, kohalike jaoks — meid tuli sõja järel tagasi küll vähe — imelikud inimesed. Mehed olid sõjaväevormis, aga naistel puhvaikad, pikad sitsipüksid ja sitsiseelik pükste peal. Ja nad olid meiega võrreldes kuidagi lühikesed.

Meie imestasime ja vaatasime neid. Nemad jälle vaatasid meid selle pilguga, et mis inimesed küll meie oleme. Me olime ju teisest maailmast. Kui ehitus 1946 algas, kadus ka Sillamäe küla nimi. Kutsuti tsoon nr 2 või tsoon nr 7 või Narva nr 4. Sillamäe nimi tuli alles hiljem tagasi, kui sinna juba klubi kerkis.

Sillamäe ülesehitajateks toodi algul kriminaalvange, kuid neid ei suudetud tööle panna. Siis toodi Leningradist ja mujalt kotipoisse, nagu tol ajal nimetati kodutuid. Aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Siis tuli neil pähe, et on olemas Baltikumi sõjavangid, nood korjati Vorkuta ja teistest laagritest kokku, pandi rongi peale ja toodi siia. Rongiga toodi Narva jaama, osa jäeti Narva, osa Narva-Jõesuusse ja osa Sillamäele. Magasid telkides. See oli juba 1947. aastal, mil hakati ka veetorni ehitama.

1948 toodi Leningradist keemiatehnikumi noori lõpetanuid. Pandi kohalike elanike majadesse elama, mingi hulk ka telkidesse. Mõned elavad neist praegugi Sillamäel. Aga enamik neist on nüüdseks surnud. Tehasest said nad mitmeid hulle haigusi. Kõige hullem oli muidugi kõva radioaktiivne kiiritus.

Sillamäe ehitamise ajal olin kogu aeg Perjatsis. Esialgu, ehitamise ajal, ei saanud ka mina Sillamäele sisse. Saime alles siis, kui sinna oli juba üks kauplus ehitatud. Ja miks me hakkasime saama sinna? Seepärast, et Sillamäel polnud ju mingit algul mingit valitsemist, meil aga oli siis Vaivara vald. Kes Sillamäele tulid või toodi, registreeriti esialgu Vaivara vallas. Hiljem muudeti külanõukoguks ja pandi nimeks Perjatsi. See asus Vaivara raudteejaama juures. Peagi hakkasid Sillamäele toodud elanikud meiega vähehaaval suhtlema.

Otsiti, kust saab kartulit osta, kust piima. Meil olid ikkagi lehmad, kartulimaa. Siis lubati meil käia juba ka tee otsas asunud Sillamäe esimeses kaupluses. Hiljem hakkas Sillamäele tulema kõikvõimalikku importkaupa, osa talongidega. Jalatsid, riided. Nõukogude aja lõpuks elasime siin hoopis teistsugust elu kui kogu ülejäänud Eestimaa elas. Kui kõike eestlastele ei müüdudki, siis toidukaupade vastu sai nii mõndagi vahetatud.

Perjatsi ülestõus

Sillamäe on nüüd paratamatus. Ta on pärand meile. Õnneks Perjatsi küla jäi ellu. Sillamäe ei saanud seda tänu minule. Vene aja lõpus oli siin Narva sovhoos ja see oli nõus Perjatsi küla Sillamäe linnale loovutama. Linna laienemiseks.

Võtsin kätte ja kirjutasin Kohtla-Järve rajooni võimudele emotsionaalse avalduse. Samasuguse ka parteikomiteele. Kirjad olid koos külarahva koosolekute protokollidega. Ma olin enne külakoosoleku kokku kutsunud. Olin külavanem.

Märtsis 1990 toimunud Ida-Virumaa volikogu istungil oli see esimene päevakorrapunkt ja ma pidin seal kõne pidama. Läksin pulti ja esinesin ikkagi jälle emotsionaalselt. Alustasin sellest, et Perjatsi külas elab nii palju inimesi ja nad on kord pidanud juba külast lahkuma sõja eest. Ja kuhu nad nüüd peavad minema.

Pandi hääletusele, ja kas teate, ainult üks inimene oli vastu! Saadikuid oli sada. Sillamäel olid juba buldooserid valmis, et meie külale peale tulla. Mul jäi kohe hing kinni, kui tehti teatavaks, et küla jääb alles. Sellest on nüüd möödas ligi 30 aastat, aga me sureme ikka välja.

Ma ei suuda küla päästa

Jah, meie küla on alles, aga nüüd oleme Narva-Jõesuu linn. Kuid ma ei rõõmusta sugugi. Seepärast, et eelmine vallavõim ei hoidnud paikkonda, Vaivara valda alles. Uue aja tulles taotlesime oma vallale vana nime tagasi. Saime. Vene ajal oli ta Perjatsi külanõukogu. Ajalooliselt on Vaivara vald peaaegu 200 aastat vana.

See haldusreform on hirmus asi. See paremust ei too. See hävitab vähemalt Ida-Virumaal eestlaskonna ära. Meil teeb ta puhta töö. Vallad, kus on veel eesti kogukonda, pannakse vene kogukonnaga kokku, ja neid saab rohkem. Mina Narva-Jõesuusse oma jalga ei tõsta. Mis ma sinna lähen, kui meie oma ja nüüdseks kadunud valla juhid seda juhivad.

Kõrval on Sillamäe, pigem käime seal, sinna vaid paar kilomeetrit mu kodust, Narva-Jõesuusse aga 15. Sillamäe ei võtnud meid vastu, kategooriliselt keeldus ja ei liitunud kellegagi. Tegelikult on Sillamäe palju arenenud, ta on puhas linn, kuigi siia tulid väga hirmsad inimesed, kui mõelda ajale pärast sõda.

Kurvad lood on ka Perjatsi külaga. Elan üksipäini — kui just laste pered külas pole — ja kuus tühja maja on minu kõrval. Kunagises eestlaste külas on praegu üksnes vene majapidamised. Palju neid on, ma ei tea. Eesti omi on peale minu kõigest üks perekond. Sinimäe sovhoosi ajal ei võetud tööle ju kohalikke. Usun, et paljud oleksid tulnud tagasi, aga võimalust ei olnud. Nii see kant pidigi eestlastest tühjaks saama. Tulnukad ega eriti eesti keelt ei oska. Ei ole kontakte, nemad ei otsi ja ma hoopiski ei lähe otsima.

Vaivara vallas ei ole olnud eelmise Eesti Vabariigi ajal ja enne sedagi suuri talusid. Paarkümmend hektarit maad oli siinkandi mõistes juba suur. Aga see rahvas oskas tööd teha, oskas elada.

1910 ehitasid talupojad endile Perjatsi külla seltsimaja. Viimase sõja ajal sai see kannatada, kuid sõja järel sovhoos tegi katuse peale ja see oli mõnda aega teraviljahoidla. Nüüdseks on ta varemeis, kuigi vahepeal oli suur lootus see taastada. Rahvamaja varemed, kas see pole ehtne mälestussammas Vaivara rahvale, keda enam ei ole?

Ma veel elan, aga ma ei suuda Perjatsi küla päästa. Ma ei tea, kas ongi rohtu, mis avitaks.

Ei tea. Mõtlen sellele kogu aeg. Eks aeg näitab. Eestlasi oleks vaja.

Olev Anton seisis uksel

Mulle meenub, kuidas tuli mulle külla Maalehe toimetaja Olev Anton. Seisis uksel ja küsis, kas ma tunnen teda. Vastasin, et nägu on tuttav, aga nime ei tea. Tutvustas end ja ütles, et tuli mulle külla ja tahab, et ma kirjutaksin 13ndale leheküljele loo. Rubriiki „Ise küsin, ise vastan”.

„Mul puudub ajakirjanikupisik,” vastasin.

„Kirjutate, millest tahate, aga kirjutate! Kahe nädala pärast tulen järele,” kostis ta seepeale.

Kirjutasingi. Kirjutasin Vaivara vallast, Vaivara rahvast, aga lugu oli lõpetamata.

Ta tuli ja ütles: ”Kirjutage kohe praegu lõpuni!”

Ütlesin vastu: ”Aga teie panete siis pealkirja!”

Panigi. Lugu ilmus pealkirjaga „Surnuaiavaht Meedy Hiielo”.

See 13. detsembri 1990 Maalehe lugu peaks mul praegugi kusagil lauasahtlis alles olema.

Kuidas ta oskas mind üles leida? Vast seepärast, et oli minust kuulnud. Olin aktiivne Eesti Kodanike Komitees, ka Vaivara kandi kodulugu kirja pannud, võidelnud taasärkamise ajal eestlaste õiguste eest omal maal peremees olla.

Saime Olev Antoniga headeks tuttavateks. Järgnevatel aastatel suvitas ta koos oma elukaaslase Tiinaga iga suvi mu pool nädal-kaks, kuni...

Ta oli varase ärkamisega, kell 5 tuli üles ja läks veranda peale kirjutama. Vahepeal tuli lauta lüpsi vaatama, mul oli toona kaks lehma.

Nüüd pole enam ammu ühtegi lehma. Ega ole mõtetki.