Vana Toomas: Parim lipp on tuulelipp
Tuulelipp on üks hea ja vajalik asi, aga kas ta lippudest just kõige parem on?
Kui ütlesin, ju siis on. Mis tal sinu arust viga?
Kust puhub, sinna pöörab.
Endal sul puhub kust...
Pealinna sümbol... ja äkki tuulelipp?
Sa, mees, mõtle, mitu isandat su pealinnast on üle käinud. Oleks ma kõik see ligi pool tuhat aastat ainult vaenlasi sihtinud, poleks mind ammu enam olemas. Seitse muud asja oleks siia asemele leitud.
Kohe nii palju? Nimeta siis mõni.
Kui, siis mõni. Tsaarikull, lõvide-trio, haakrist, viisnurk... Oleks see parem olnud?
Ei muidugi. Ütlesid, et oled ligi pool tuhat aastat vahis olnud. Ma arvasin, et oled veel vanem. Umbes nagu Ülemiste vanake.
Vanake on üks mull Ülemiste järves. Mina olen päriselt olemas, sest 1530. aastal kutsus raad Riiast ühe tornimeistri Oleviste torni kõpitsema.
Mis see Oleviste siia puutub?
See riiakas mu paika panigi, kui oli Olevistega ühele poole saanud. Tornimeistrid olid siis üle Euroopa hinnas mehed. Kui kord juba tuldud sai, anti teha nii palju kui võimalik.
Kummaline, et kui meister millegagi valmis saab, jääb tehtu rohkem meelde kui tegija ise. Sind teavad kõik, tegijat suurt ei keegi.
Mina tean. Selle Riia meistri nimi oli Kersten Pelser ja AD 1530 ma juba valvasin.
Mis enne sind siis oli?
Igasugu pallikesed ja lillekesed. Torn ise oli ka teine, justkui mingi telk.
Sealtmaalt siis see Vana Toomas?
Ei, alguses olin lihtsalt Toomas, praegu olen vana ka.
Ega sul piibliga mingit pidet ei ole? Seal ju ka üks Toomas, üsna umbusklik peale selle. Saab veel Jeesukeselt pahandada, et usub ainult seda, mida näha on.
Selle koha pealt oleme piibli Toomasega kaksikud. Teda ju hüütigi kaksikuks, juudi keeli Thomas seda tähendabki. Mina usun ka ainult seda, mida näen. Ja näinud olen ma siit oi kui palju. Esimeses mundris vahtisin siin raekoja tornis täpselt 414 aastat, 2 kuud ja 9 päeva.
Lihtsa arvutuse tulemusena saame vahi lõpu kuupäevaks eelmise sajandi 44. aasta 9. märtsi.
Õigesti arvutatud. Nägin siit kõrgelt juba ammu enne teisi, kuidas ida poolt unnates tuldi. Kuidas teater põlema läks ja siis riburada pommirida mööda Harjut ikka lähemale. Üks tulekera oskas otse minu torni kukkuda. Nii ma siit kõrgelt koos torniga alla Raekoja platsile lendasingi, vastu vaekoja katust. Sellest saadik ju vaekoda polegi. Ümberringi oli paras hullumaja. Sain koledasti haiget. Lipp läks ka kaduma, kadunud siiani. Praegune on uus.
Naani-aegne ENE kirjutab, et oli lihtsalt tulekahju.
Selle ENE koos tema Naaniga oleks võinud sel ööl siia torni otsa riputada, siis ta nii ei kirjutaks. Aga eks ole halva kõrval head ka. Hea oli see, et ma koos torniga alla platsile kukkusin, mitte vastu raekoja katust. Muidu poleks tänaseks alles ühtki minuaegset puupinki ega muud, mis vähegi tuld võtab.
Su vahikord pidas siis järjepanu vastu 414 aastat, 2 kuud ja 9 päeva. Su järeltulija jõudis ametisse alles 9 aastat hiljem ja ega temagi väga kaua seal...
Pipart sulle keelele. Sa räägid ka seda kolme Tooma juttu. Justkui Isa, Poeg ja Püha Vaim käiks siin järjepanu ametis. Mind ei vaheta keegi välja. Nii nagu 479 aastat tagasi tuult mõõtma hakkasin, nii, väikesed vahed välja arvatud, teen seda siiani. Ajaloolaste kiusujutt, et kõige vanem, see isa-Toomas on raekeldris, poeg linnamuuseumis ja pojapoeg tornitipus. Mina olen mina, uuendatakse ainult mundrit ja kammitakse vuntsid kikki.
Munder on sul uhke küll.
Kas sa tead, mis on harnisk?
Ega ei tea.
Vaat see, mis mul seljas on, see ongi harnisk. Rinnakaitse, seljakaitse, säärekaitsed ja jalas karukäpad - nii neid jalavarje hüüti.
Selle koha peal, kus kõht ja jalad korraga nime kaotavad, punnitab sul üks paunake. Meheuhkust polnud tarvis ainult kaitsta, ikka välja näidata ka?
Uhkus pole häbiasi, ma'p saagi aru, kuhu praegused mehepojad neid asju peidavad. Ja miks? Teil eesti keeles pole tollele vahvale mügarikule nime välja mõeldudki, ju siis mahtusid asjad ilma ka kuhugi. Saksa keeles on seda kenasti Gliedschirmiks nimetatud.
Schamkapseliks hüüti seda ka, et teie keeles nagu häbikapslike, kuigi mulle siin mingit häbi ei paista. Kui sind huvitab, siis venelased hüüdsid toda värgindust gulfikuks. Oli aegu, kus sinna isegi nägu peale joonistati.
Kõik on aus ja oma, peenseppade töö. Sepad olid siis hinnas meistrid. Minu ajal oli neil Nigulistes isegi oma pingirida.
Kui sepahakatis meistriks tahtis saada, tuli tal eksamitööna enamasti just üks harnisk valmis taguda, ja muidugi koos
Schamkapseliga.
Nii ma sõjasulase mundris valmis sain.
Kas keegi tänitama pole hakanud, et valvad seal, mõõk käes. Ilma relvata oleks rahulikum.
Mis sõjasulane see ilma relvata on. Ja tänitajad uurigu mind hoolikamalt. Minu mõõk on tupes, ma olen valvur, mitte ähvardaja.
Juba siis, kui mu munder valmis sai, selgus, et rael ei ole selle kohta ühtegi paberit ette näidata. Töö oli tehtud, tööraha kohta ei sõnagi.
Praegune maksuamet ütleks selle kohta ümbrikupalk.
Ei huvita, sest mina ju põhjust tean. Sepad tegid annetuse. Tol ajal olid sellised kombed. Mu sünniaastal käis üks pidev madin, keegi pidi ju tornis valvama ja hoiatama, kustpoolt maa lahti on jäetud. Ja sina oma tuulelipu jutuga...
Ütlesid, et tänitati muudkui.
Ja kuidas veel. Algul läks libedalt. Kui 1627ndal rae peale uus torn tehti, sätiti mind õnneks kenasti tagasi. Ja kui 1781, poolteistsada aastat hiljem tornikiivrit remonditi, võeti mind jälle alla ja ennäe, kullati üle. Olin kui üks pühademuna, aga ega liigne kuld liiga ei tee.
Õiendamiseks läks tüki aega hiljem. Kui märtsipommitamist 1953. aastal lappima hakati, jäin ma usinatel riigikorrakoertel juba pinnuks silma. Et ju ma olen üks sakslaste leiutis, järelikult venelaste vastu, ja lisaks oskas üks teie kirjamees, Gert Helbemäe, Saksa võimu ajal ka jutukese kirjutada, kus räägiti, kuidas Vana Toomas venelaste vastu võitleb. Et miks peab selline vaenulik mõõgamees tulevase täitevkomitee tornis olema, pandagu parem viisnurk.
Teed nalja?
Naljast kaugel. Ja et kui mitte just viisnurk, siis vähemalt midagi korrakohast - haamer, sirp või siis mõni tööline koos naistöölisega.
Raekojas endas oli siis linnamuuseum. Kui selle targad pead plaanist kuulsid, tõusid tagajalgadele ja tegid vapralt häält. Alles jäin.
Piiblist sa pärit ei ole. Miks sind ikkagi Toomaks hüütakse?
Mul mitu nimelugu. Ammu enne mind, 1402. aastal tehti raes põhjalik ümberehitus. Kui see kaks aastat hiljem tehtud sai, peeti jootusid. Joodupäev sattus just toomapäevale. Toomapäev on ju talve algus. Sellest sai kena komme. Noh, ja kui mina järgmisel sajandil välja ilmusin, oli rael peo põhjus ikka veel meeles.
Ma olen lugenud, et hoopiski maikrahvi valimistel olla üks sinunimeline poisike ülejäänutele papagoilaskmises silmad ette teinud ja äärepealt kadeduse tõttu ka naha peale saanud. Kuni bürgermeister vahele astus, sulle linna kulul kooliraha muretses ja sust tubli linnavahi tegi.
See on mustpeade nali. Aga ilus lugu ikkagi. Kes tahab, las usub.
Kuidas su oma jootudega on? Siin üleval kulub ju külmarohi ära.
Kuluks küll, aga ei ole mahti, töö tahab tegemist. Kui, siis mõnikord tuulevaikse ilmaga punnsuutäis klaretti. See maitseb teistest rohkem.
Targad raamatud räägivad, et sul olla tüüpilise eestlase nägu - suur nina ja väikesed silmad. Et kui mõni tahaks teada, kuidas õige eestlane välja näeb, siis on hea sinu pealt vaadata.
Tühja sest ninast, vaata kui vahvad vuntsid mul on. Kui keegi raekeldrisse mu esimest mundrit vaatama läheb, siis teadku, et need vuntsid seal on veneaegsetest viiekopikalistest valmis taotud. Raha lõhn on kogu aja ninas.
Teist sinusugust üheski tornis ei tea olevat. Vuntside ja mõõgaga linnavalvurit.
Ma olengi ainulaadne nähtus. Ühes linnas on küll mingi draakon torni tipus, aga see on kaugel, siit ei paista. Gent on selle linna nimi, sa seda kohta ei tea.
Juba üksi see maja, mida ma valvan, on täiesti erakordne.
Eks neid raekodasid ole ikka mujal ka, vanemaid ja suuremaidki.
Sa kuula mu jutt lõpuni. Sellist raekoda, kust 700 aastat järjepanu on linna juhitud, sa mujal Euroopas ei leia. Praegugi käivad saksad siin istumas ja ennast tagasi valimas.
Praegu ju siin remont. Ei istu siin keegi. Ütle parem, millal see ükskord lõpeb?
Sa ütle parem, millal ta algab. Vaikselt nad siin midagi ju nokitsevad, linnal rahaga raske, kämmerei on tühi...
Mis see kemmerg siia puutub?
Mitte kemmerg, vaid kämmerei. See on raemajas üks ruum, kus juba minu aegadest raha ja muid tähtsaid pabereid hoiti.
Küll sa oled ikka tark!
Varsti viissada aastat linna peale ülevalt alla vaadatud, peab ju tarkus tulema. Minu kohta on ju laul ka, see teie laulja Vello veel laulab seda, et
"...mis on halba, mis on head, / Vana Toomas kõike teab, / kõike mäletab ja meeles peab".
Oleks minu käest küsima tuldud enne, kui mõni järjekordne lollus tehtud sai, oleks neid lollusi ka vähem tehtud.
Mis teha, uued ajad, uued majad.
Jäägu need uued majad, ma räägin vanalinnast. Kas või sellesama Raekoja platsiga on üsna mõttetult ringi käidud.
Hea küll, et ma ise koos torniga vaekoja ära lõhkusin, see juhtus kogemata ja venelaste pommi pärast. Aga nad oleksid võinud selle uuesti üles ehitada, müürid jäid ju alles. Ja see teine platsi ots, kus see praegune Carl Friedrichi joomakoht on, see ju lausa lage ja kole. Minu ajal olid seal puha majad ja tänavad. Plats oli küll väiksem, aga ehtsam, elamist täis.
Hea, et niigi on läinud. Vana Tallinn ju suures osas alles, mitte ainult pudelisildil. Uskumus räägib, et sinul ka selles osa. Et niikaua kui sa üleval vahti pead, ei saa linnaga midagi juhtuda.
Üks kena jutt käib minu kohta veel. Eks ma kaitsen muidugi kõiki linnakodanikke, aga eriti armunuid. Oled sa armunud?
Kogu aeg.
Noh, näed siis. Ütle teistele ka. Tuldagu kohe paariti ja lehvitatagu mulle. Mina lehvitan lipuga vastu ja rahu on maa peal.
See on su kolmas munder. Millal uut harniskit nõudma lähed?
Oh, sinu silmad seda ei näe. Praegused õppinud mehed tagusid selle ikka paarisaja-aastase varuga.
Kuidas sa üldse alla saaksid? Keegi peab ju järele tulema. Tavaline linnakodanik ei saa sind vist kunagi näpuga katsuda.
Ei peagi. Kõige paremini saab mind ikka alt platsilt mõne kiikriga uudistada. Kui raad lasebki torni rõdule linna vaatama, siis sealt ju mind ei näe. Edasi saab ainult redeliga, siis tuleb katuseluuk lahti teha ja mõni julge mägironija leida. Niimoodi ongi alati tehtud, üks kord välja arvatud, kui tükkis torniga tulin.
Sa lase parem mõnel piltnikul ka siia üles tulla. Las teeb igast ilmakaarest pilti, pärast kleebib silmaringiks kokku, näeb lihtinimene ka, mida iga päev näen.
Hea mõte. Mida veel soovida, toomapäev kahjuks möödas?
Ei mulle ole suurt midagi enam tarvis. Kui linna peale lähed, uuri parem välja, kas rohupoes ikka veel klaretti müüakse. Hoitagu mulle seal üks varuks.
Saab tehtud.
Vana Tooma külmarohi sobib ka kirjatsurale
Ajaloolise tõe huvides viidi Maalehe toimetuses läbi ajakirjanduslik eksperiment Vana Tooma poolt heaks kiidetud külmarohu müügi ja joomise võimalikkusest.
Menetluse käigus tuvastati fakt, et klarett (ingl k claret, pr k bordeaux clairet) on vanalinna ühe rohupoe müügiartiklina esinenud juba üle 500 aasta.
Nimelt olla ühel keskaegsel keskpäeval apteeki toodud suur kogus pahaksläinud reinveini. Müügiedu nimel maitsestati see lurr ingveri, kaneeli, suhkru, kalganijuure, nelgi, muskaadi ja safraniga. Tulemus tundus meistritele päris hea, kuid kindlust, et joogist võiks lausa linnarahva lemmik saada, loomulikult polnud.
Linnarahva janu oli aga ootamatult suur ja üks raeapteegi müügihittidest oligi sündinud. Kangus 14 kraadi. Retsept aastast 1467.
Joodav.