Veri, vägivald ja paljas meheihu Värskas ühes setu leeloga
“Ma pakku lõvva tävve Peko sünnü puhul,” möirgab Peko isa kehastav Raivo E. Tamm üle setu küla. Kaajatsi naasõ ehk katsikulised tulevad igast ilmakaarest uut ilmakodanikku imetlema.
Jane Priks, kes ühena paljudest Setumaa leelonaistest etenduses kaasa teeb, hõikab eest setu leelot ning naised kaiguvad “leelo-leelo-leelo” järele. Peko vaadatud, kaotakse puuriitade taha.
“Daamid! Kallid naised! Proovime teha nii, et teid ei oleks sealt näha,” teeb “Peko” lavastaja Ain Mäeots Värska leelonaistele ettepaneku. Pärast mitmeid märkusi jõutakse lõpuks niikaugele, et ühtegi lava taga olevat inimest pole tõepoolest näha.
Mäeotsale pole see esimene kord amatöörnäitlejatega koostööd teha – nii “Taarka” etendus kui film on andnud selles osas oma kogemuse. Mäeotsa sõnul on kohalike inimestega töötamisel kõige tähtsam ausus ja kokkulepped.
“Küsin iga asja kohta, kas saame seda nii teha,” selgitab Mäeots oma töömeetodit.
Kaitsevärvi varjunud
Laulunaiste silmis hõõgub sära ja elevus. Leiko koori liige, armastatud setu memm Veera Hirsik teatab rõõmsalt, et tegelikult on tema kooris kõik tehtud näitlejad, sest neil seisab isegi passis kirjas “artist”. On ju naised nõukogude ajal pool ilma läbi kamminud ning viisa saamiseks sobis artististaatus ideaalselt.
Näidendi peamise kirjapanija Ülle Kauksi sõnul on Peko-temaatika alguse saanud läänemeresoome ja idapoolsete soome-ugri hõimude maausu põlluviljakushaldjast, kes Setumaal kannab nime Peko. Esimese Eesti Vabariigi ajal, mil Setumaa sai osaks Eestimaast, valmis lauluema Anne Vabarna ja folklorist Paulopriit Voolaise koostöös setude jumalast eepos.
“Aastaid tagasi, “Taarka” etenduse järel soovis kohalik kultuurirahvas ka Värskas setuainelist etendust teha, aga rohkem muusikalist, kuna seal on muusikakool,” räägib Kauksi. Sellest soovist ajendatult pöördutigi esmalt Olavi Ruitlase poole palvega selline näidend kirjutada. Aga kuna niisuguse tüki tegemine nõudis põhjalikke teadmisi Setumaast, pöördus mees omakorda Ülle Kauksi poole, kes lõpuks pärast Mäeotsaga arupidamist just selle õige “Peko” valmis kirjutas.
“Tahtsime koos lavastusdramaturg Siret Pajuga teha sellise “Peko”, mis oleks oluline ka tänasele vaatajale,” ütleb Mäeots ja loodab, et tegu on ühtlasi väga tugeva draamatükiga.
Ta tahab Peko abil käsitleda küsimusi, miks on ühel rahval vaja kangelasi, kuningaid ja jumalaid, kust nad tulevad ja miks setudel just Peko on. Lähtume sellest, et Peko sünnib inimesena ja alles siis saab temast kuningas, kostab Mäeots, kelle sõnul on loo keskseteks teemadeks ka omad ja võõrad, ristiusu ja maausu põimumine ning sõja ja rahu balanss. Kuna näha saab nii vägivalda, verd, erootilise alatooniga stseene kui ka paljast mehekeha, ei ole lavalugu alla 12aastastele soovitatav.
Lavastuse proovid on Värska laululava taga väldanud juba terve käesoleva kuu. Kuna etenduse toimumiskoht asub veekogu ääres, on platsil umbes mustmiljon mudalast ja sääske. Sestap on kaitseriietus, mis võimaldaks etendust ilma koomilise vehkimiseta jälgida ja muidugi ka mängida, vägagi teretulnud.
“Nad, kuradid, söövad silmad peast välja,” ütleb ilma igasuguse huumorita Merle Jääger, kes on end nii tihedalt kaitsevärvides keepi mässinud, et paistavad vaid silmad. Jääger kehastab Peko ema.
“Seda me siin kõik jälgime ja ootamegi, et mis saama hakkab,” muheleb Ott Sepp sealsamas. Ometi loodavad nad kõik, et juuli alguseks on vereimejaid hulga vähem kui kuu keskpaigas.
Etendus neljas keeles
Sepp tunnistab, et tema hakkab “Pekos” peksa saama. Mille eest? Ott Sepa vastus on lühike, ent paljuütlev: “Oh... Kõige eest.”
Nii tema kui Andres Mähar, kes mängib Pekot, tunnistavad, et setu keelega nad just sina peal pole, ent ometi pruugitakse seda lavastuses omajagu. Keeli saab kuulda rohkemgi – nii kirja-, setu, aramea kui ka vene keelt.
Samas leidub lavastuse kavalehel iga stseeni kohta eestikeelne kokkuvõte, mis on abiks neile, kel setu keelest aru saamine üle jõu käib.
Ka Ain Mäeots julgustab, et kuna tükis on rohkelt tegevust ja vaatamisväärset, ei saa keeleprobleem sisu mõistmisel kindlasti takistuseks.
Paralleelselt etenduse kokkupanemisega kirjutab või kohandab “Peko” muusikaline juht Kristjan Priks päevas loo või paar ansambli Zetod jaoks, kes sisustavad etenduse muusikalist osa.
“Kogu aeg on vaja midagi uut juurde teha või muutub midagi,” annab Priks aimu, kuidas etenduse kokkupanemine käib ning miks tal muusika juba ammu valmis pole tehtud.
Või nagu Ain Mäeots resümeerib – lavastus saabki lõplikult valmis ju alles homme.
“Peko”
- Autor Kauksi Ülle
- Kaasautorid Ain Mäeots, Siret Paju, Olavi Ruitlane
- Lavastaja Ain Mäeots
- Kunstnik Iir Hermeliin
- Helilooja Kristjan Priks
- Osades: Andres Mähar, Raivo E. Tamm, Sandra Uusberg, Birgit Õigemeel jt
- Esietendus 1. juulil Värska laululaval
- Järgmised etendused 2., 3., 8., 9. ja 10. juulil
