Rahvamuusikauurija Valdis Muktupāvels räägib, et kui eestlased alustasid 2009. aastal kaerajaani aktiivset reklaamikampaaniat, siis muigasid nad kolleegidega, et innukad naabrid oleksid võinud mõne omapärasema tantsu valida. Kumma tants võiks see rohkem olla – kas Läti või Eesti oma, on raske tõestada. Tants levis juba enne kohalikke üleskirjutamisi. Ilmselt on selle jalakeerutuse juured hoopis prantsuse kadrillis või gigue’is.

Kuid andestage lätlased, sest kui palju on meil selliseid tantse, mida nii andekad kui andetud oskaksid? Meil lihtsalt pole paremat võtta. Ükski teine tants pole meie närvisüsteemis nii nagu kaerajaan. Laste ringmänguga „Kes aias” saaksime samuti hakkama, aga seegi on lätlaste poolt ära tantsitud. Läti lauluviisi meloodia teeb mõned teised hüpped, aga sõnad ja ringmäng räägivad samuti roosipõõsasse sattunud mesilasest, kes teisi sisse lükkab.

Reporteri silm märkas kaerajaanitavaid lätlasi iganädalasel tantsu- ja pillimänguõhtul Riia rahvuslikus keldris Ala. Lätlasel on selliseid sisseharjutatud või vähemalt kiiresti meeldetulevaid tantse mõnevõrra rohkem kui eestlastel, seega võivad nad kellegi targema ettenäitamisel mitu tundi erineval moel õõtsuda ja karelda. „Kes aias” demonstreerimisest muusikud Rolands ja Māra keeldusid, kuna seda laulu hoiavad nad lasteaedade jaoks.