Üldistatult võib öelda, et eelkõige kulgeb hinnaerinevus originaalravimite ja geneeriliste ravimite vahel. Tulenevalt oma valikust on meil võimalik ainuüksi ühe ravimi pealt säästa kümneid eurosid aastas.

Soodsam ei tähenda kehvemat

Originaalravim tähendab, et ravimitootja toob turule uudse ravimi, kus toimeaine või manustamisviis on senisest erineva mõjuga. Geneerilised ravimid on originaali koopiad, millel on tõendatult sama toime ja ohutus. Et uudsele ravimile müügiloa saamiseks eelneb pikk ja kulukas kliiniliste uuringute periood, on originaali omanikul mõne aasta vältel ainuõigus ravimit toota-müüa. Seda nimetatakse patendiajaks. Selle aja jooksul on ravimitootjal võimalik tagasi teenida ravimi väljatöötamiseks kulunud investeeringud ja säilitada huvi edasiseks arendustegevuseks.

Geneeriliste ravimite tootjad saavad alustada ravimi tootmist-turustamist pärast ravimi patendiaja lõppu, ilma et peaksid kordama algselt tehtud uuringuid. Nii on justkui pool teed käidud ja sellest tulenevalt saab ravimit turustada madalama hinnaga. Küll peab aga iga geneeriline ravim läbima testid, millega tõendatakse originaaliga sarnane ravitoime ja ohutus igale patsiendile. Konkurentide turule saabudes võib juhtuda, et ka originaali tootja langetab ravimi hinna geneeriliste preparaatidega samale tasemele.

Erinevus ravimi hinnas kujuneb ostjale ravimifirmade kehtestatud hinnast. Haigekassa hüvitab ravimite kulu kindlustatutele kuni piirhinnani. Kui patsiendile on välja kirjutatud või ta soovib osta ravimit, mille hind on piirhinnast kõrgem, tuleb tal kehtiva piirhinna ja ravimi müügihinna vahe ise katta. Piirhinnad kehtestatakse sama toimeaine ja manustamisviisiga ravimite grupile, mis kantakse soodusravimite loetellu.

Loetelu uuendatakse regulaarselt kord kvartalis (1. jaanuaril, 1. aprillil, 1. juulil ja 1. oktoobril) ning samal ajal võivad muutuda ka ravimite piirhinnad. Ravim, mis näiteks juuni lõpus on patsiendile soodsaim, ei pruugi seda juuli algusest enam olla. Seega tasub iga ostu juures küsida apteekrilt nõu soodsaima pakendi kohta.

Küsi apteekrilt soodsaimat ravimit

Enamasti kirjutab arst retseptile toimeaine nimetuse. Sel juhul on apteekril kohustus pakkuda ostjale sobivate ravimite hulgast soodsaimat.

Kuigi üldiselt on määratud toimeaine piires eri ravimpreparaatide vahetamine ohutu, ei saa välistada, et arst peab meditsiinilistel põhjustel retsepti koostama pakendipõhiselt ehk retseptile kirjutatakse konkreetse tootja kindla preparaadi nimetus. Sel juhul peab arst patsienti teavitama ravimi asendamise võimalusest ja tingimustest. Kui ravim ei ole asendatav, tuleb patsienti teavitada asendamise keelamisest ja selle põhjusest.

Riigiportaalis www.eesti.ee on igaühel võimalik hõlpsalt veenduda, kas retsept kirjutati välja toimeainepõhiselt ja kas ostetud ravim kuulus hinnalt soodsamate hulka. Oma retsepte saab vaadata riigiportaali retseptikeskuses (E-teenused → Kodanikule → Tervis ja tervisekaitse → Retseptid). Toimeainepõhiselt koostatud retseptil on märge: Toimeainepõhine (Retsepti detailinfo → Andmed arsti juures → Pakendi kood, nimetus, arv).

Konkreetse pakendi valikul on näha arsti põhjendus, miks just selle tootja konkreetne ravim oli antud juhul vajalik (Andmed arsti juures → Asendamatuse põhjendus).

Juba välja ostetud retseptide puhul saab vaadata, kas ostetud ravim kuulus soodsamasse gruppi või oli ruumi kokkuhoiule. Kindlasti osalege ka ise aktiivselt ravimite kirjutamise-väljastamise protsessis.