Riiklike toitumissoovituste kohaselt võiks kala süüa sõltumata soost ja vanuserühmast 1-2 portsjonit päevas, kusjuures portsjoni suurus sõltub kala rasvasusest (väga rasvasel kalal 30 g ja lahjal 75 g). Minimaalselt peakski iga inimene sööma paaril-kolmel päeval nädalas vähemalt 60-100 g rasvast või 150-200 g lahjat kala ning erinevate riskide hajutamise seisukohalt on nõuanne: mida erinevamaid liike seda parem!

„Uuringu tulemustel osutus rahva lemmikuks lõhe, seejärel heeringas ja räim ning forellid ja kilu,” tõi Nurk välja. Mehed, eriti vanemad mehed, peavad lugu veel heigist/hõbeheigist, ahvenast ja makrellist (skumbriast) ning nooremad ka kohast. Vanemate naiste puhul lisandusid sagedamini söödavate kalade hulka lest ja tursk. Lapsed armastavad aga tuunikala ja kalapulki ning teismelised ja tööealised naised ka makrat, kahjuks on aga nii kalapulkades kui makras kalakogus väike.

„Kui vaadata koguseid, siis soovitusliku tarbimiseni küündivad erinevatest rahvastikurühmadest ainsana, ja seda üsna napilt, vanemaealised mehed, kes sõid keskmiselt ühe portsjoni kala päeva kohta,” tõi Nurk välja.

Statistikaameti viimasest leibkonna kulutuste uuringust tuli välja, et kalatoodetele kulutati 2016. aastal keskmiselt 54 eurot kuus. Kõige rohkem söödi kala saartel - Hiiumaal ligi 78 ja Saaremaal 64 euro eest kuus ning kõige vähem Valgamaal 41 ja Ida-Virumaal 46 euro eest kuus.

Miks on kala kasulik?

Eha Nurk loetles üles ka kala kasulikud omadused. Kala valgud on hea aminohappelise koostisega ning kalades leidub polüküllastumata (eriti just oomega-3-) rasvhappeid ning vitamiini D3, millest on meil eriti puudus. Kalas on ka teisi organismile vajalikke vitamiine (nt vitamiinid E, B1, B6, B12, niatsiin) ja mineraalaineid (nt kaalium, kaltsium, fosfor, seleen, jood).

Eelistada võiks isevalmistatud värskest kalast tehtud toite, sest töödeldud kalatooted (nt kalakonservid, soolatud ja suitsutatud kala) on reeglina kõrge soolasisaldusega. Liigne sool võib pikaajalisel tarbimisel aga põhjustada erinevaid terviseprobleeme alates neerude koormamisest ja tursetest kuni kõrgenenud vererõhu ja südamepuudulikkuseni. Lisaks liigsele soolale on riskiks ka erinevad tervisele potentsiaalselt ohtlikud ühendid, mis võivad kaladesse kuhjuda.

Seetõttu on dioksiini ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide (PCB) riski hajutamiseks soovitatav tarbida rohkem väherasvast ja keskmise rasvasisaldusega kala. Teisest küljest on rasvastes kalades aga rohkem nn häid oomega-3 rasvhappeid, mida inimorganism ei ole võimeline iseseisvalt tootma. „Seepärast ongi kalade söömisel mitmekesisus eriti oluline ja mõistlik on süüa erinevaid liiki kalu, nii lahjat kui rasvast,” rõhutas ta.

Listeeriahirmu tõttu ei tasu vähem kala süüa

„Mis puudutab võimalikku listerioosi haigestumist, siis see ei ole kindlasti põhjuseks, et kalasöömist veelgi vähendada – terve inimene saab listeeriabakteriga edukalt hakkama ja talle see kurja ei tee,” ütles Nurk. On teada, et listeeriabakter (praegusel juhul ärevust tekitanud Listeria monocytogenes) hävib toidu kuumtöötlemisel 70 kraadi juures ja see võimaldab ka kõige ettevaatlikemal inimestel riski maandada. Listeria monocytogenes on ennekõike ohtlik neile, kelle organismi immuunsus on mingil põhjusel häiritud, seetõttu peaksid toore kala söömist vältima rasedad, eakad, bioloogilist ravi saavad inimesed ja teised kellel on teadaolevalt nõrgenenud immuunsüsteem või immuunpuudulikkus (nt pahaloomuliste kasvajatega, autoimmuunhaigustega, neerupuudulikkusega, diabeediga või maksahaigustega inimesed, aga ka HI-viiruse kandjad ja alkohoolikud).

Listeeriabakter on keskkonnas laialt levinud ja peale kalatoodete võib nakkuse saada ka teiste toitude söömisel. Peamised toidutekkelise listerioosi põhjustajad, lisaks külmsuitsu ja õrnsoola kalale, on toorpiim, pastöriseerimata piimast valmistatud piimatooted, pehmed juustud (Camembert, Brie, Feta jt), salaami, külmsuitsu lihatooted, vaakumisse pakendatud toored puu- ja köögiviljad, idud…

„Nakkuse võib saada ka pesemata või riknenud aedviljade söömisel ning ristsaastumise (toidu kokkupuutel nakatunud pinna või köögiriistadega) korral mistahes toidu söömisel. Seega on ohutuse tagamine toidu valmistamisel ja söömisel igal juhul oluline, mitte ainult kala söömise seisukohalt,” võttis ta teema kokku.