Eesti suudab end varustada liha, kartuli, teravilja ja piimaga, puuvili tuleb sisse osta
Statistikaameti andmetel tootis Eesti 2014. aastal 83% elanikkonna tarbitavast kartulist ja 90% lihast. Isevarustatus on kõige parem teravilja ja piimatoodete ning kõige kehvem puuviljade puhul.
Statistikaamet arvutab põllumajandussaaduste Eestis tarbitud koguseid, kasutades toodangu, ekspordi-impordi ja varude andmeid. Toodangu ja tarbimise suhtena saab leida ka põllumajandussaadustega isevarustatuse taseme.
Isevarustatuse tase on kõrgeim teravilja ja piimatoodete puhul
Liigi järgi oli 2014. aastal lihaga isevarustatuse tase erinev – linnulihal 63% ja veiselihal 121%. See tähendab, et osa tarbitavast linnulihast impordime teistest riikidest, sest tarbimine on suurem kui kodumaine toodang, ning osa veiseliha ekspordime teistesse riikidesse, sest Eesti tarbimine on väiksem kui toodang. Sea-, lamba- ja kitseliha puhul on Eesti elanike tarbimine statistika kohaselt sama suur kui toodang ehk isevarustatuse tase on 100%. Munadega on Eesti isevarustatus 64%, joogipiimaga (sh petipiim) isevarustatus on 106%, võiga 161%, juustuga ja kohupiimaga 143%.
Teravilja puhul oli saagiaastal 2013/2014 Eesti isevarustatus 150%, sh nisul 192%, rukkil 92%, odral 149% ja kaeral 162%. Seega toodab Eesti nii piimatooteid kui ka teravilja rohkem kui elanikud tarbivad ja seda jätkub ka ekspordiks. Meega isevarustatus oli 84%.
Teistest saadustest madalam on isevarustatus värske köögiviljaga (60%) ning puuviljade ja marjadega (12%). Kuigi kliima seab omad piirangud, on siin põhjus ka madalates impordihindades, mis teevad Eesti tootjatel turul konkureerimise väga raskeks. Köögiviljast on söögipeedi ja kaalikaga isevarustatus 94%, porgandiga 91%, kapsaga 84%, kurgiga 74%, tomatiga 29% ja sibulaga 20%.
Marjadega isevarustatus on hea
Kui puuviljade ja marjadega isevarustatus kokku on väga madal, siis marjade puhul on see vähese impordi ja koduaedade suure toodangu tõttu päris kõrge. Seega tuleneb värske puuvilja ja marjade madal isevarustatuse tase importpuuviljade suurest kogusest. Imporditakse nii troopilisi puuvilju, mida kliima tõttu ei ole võimalik Eestis kasvatada, kui ka enamik Eestis söödavatest õuntest, ploomidest ja kirssidest.
Tuleb arvestada, et kirjeldatud viisil leitav isevarustatuse tase ei näita Eesti potentsiaalset tootmisvõimekust, vaid turuolukorrast lähtuvat isevarustatuse taset. Et aga tootmismahte ei ole võimalik väga kiiresti muuta, saab sellest siiski teha järeldusi ka toidujulgeoleku kohta.
Isevarustatuse taset võib arvestada eri taime- ja loomakasvatussaaduste kohta. Toodanguna arvestatakse alati kogu Eesti põllumajandustoodangut, sealhulgas hinnangulisena ka koduaedadest oma tarbeks saadud koguseid. Tarbimise leidmisel võetakse osa põllumajandussaaduste puhul arvesse mitte ainult töötlemata põhitoode, vaid ka peamiselt põhitootest koosnevad töödeldud tooted, kusjuures töödeldud toodete kogus arvestatakse ümber töötlemata toote koguseks. Lihtsamalt öeldes võetakse peale kaera arvesse ka kaerahelbeküpsised ja peale liha ka vorst ja teised lihatooted. Arvutamise alusena kasutatakse Eurostati pakutud keskmisi koefitsiente. Taimekasvatustoodangu puhul arvestatakse nii toodangu kui ka tarbimise koguseid saagiaasta järgi ehk suvest suveni (kokku 12 kuud). Erinevalt teistest saadustest arvestatakse köögivilja ja puuvilja puhul ainult värskeid saadusi, st värskete saaduste Eesti tarbimine sisaldab potentsiaalselt ka Eestis töötlemiseks minevat kogust (viimane võib sisaldada ka eksporditavate toodete kogust). Köögi- ja puuviljaga isevarustatust võib vaadelda kultuuriti, kuid sel juhul ei saa tarbimise ja seega ka isevarustatuse leidmisel arvestada võimalikke olemasolevaid varusid, mistõttu võib isevarustatus erinevatel köögiviljaliikidel olla kokku kuni 0,6% ja puuvilja- ja marjaliikidel kokku kuni 2,8% alahinnatud. Toorpiimale arvestust ei tehta ja tarbimist ning isevarustatust hinnatakse töödeldud piimatoodete kohta.
Allikas: Statistikablogi
