Fitaki, fita ja pheta. Kus on fetajuust ning mis veidra nimega tooteid meile müüakse?
Miks pole burksikohtades enam fetarulli ning miks müüakse poodides fitakit või muid sarnase nimega imitatsioone?
Kes riiulitelt fetad ära kaotas ning kas fitaki või fita on sama asi või hoopis madalama klassi toodang?
Selgitusi jagavad traditsioonilist juustu kaitsev euroametnik ning vana kreeklasest juustusööja.
2002. aastal otsustas Euroopa Liit anda õiges Kreeka piirkonnas ning traditsiooniliste meetodite järgi valminud fetajuustule kaitstud geograafilise tähise (PDO). See tähendab, et punane kvaliteedilogo tuli sellest ajast peale trükkida iga toote etiketile, mida fetaks kutsuda soovitakse ning mis seda nime kõigi õigustega kanda tohib.
Enne seda oli fetajuustu üle aastaid vaidlusi peetud, kuna Kreeka tahtis oma ainulaadset toodet kaitsta, kuid teiste Euroopa riikide tootjad väitsid, et feta nimetus on saanud üldnimeks ning kõik võivad seda kasutada. Euroopa Liit uuris asja, tegi riikides küsitlusi, ning jäi oma otsusele kindlaks. Kõigile teistele, kes fetanimelist juustu valmistasid, anti viis aastat, et oma tootele uus nimi mõelda.
Fitaki sõidab feta kuulsuse najal
Pärast seda asus Euroopa Liit ristiretkele ka teiste maailma riikide tootjate vastu, kes fetaks kutsutud juustu tootsid, et need oma valede lammaste või lehmade piimast valede meetoditega valminud juustule mõne teise nime valiksid. Aga kuidas siis kutsuda seda toodet, mis nii kangesti fetat meenutab?
"Näiteks "Saksa feta" kirjutamine on ühemõtteliselt keelatud. Kui on "fita", "pheta" või muu sarnane, siis see on interpretatsiooni küsimus. Need imiteerivad õiget nime, kuid see on ühe juhtumi põhine ning kõiki neid tooteid saaks eraldi kohtus arutada," räägib ametnik.
Ta toob näite prantsuse ettevõttest Salakisest, kes esiti küll piirangu üle rõõmus polnud, kuid pärast ära harjus. Juustutootja muutis oma toote nime fetast kõigepealt Salakise fetaks ning hiljem jäi alles ainult Salakis ning rahvas ei olnudki märganud, et feta nimi ära kadus.
Kreeklast ära fitakiga narri
Teema peale läks keema üks samas ruumis viibinud Kreeka vanahärra, kes selgelt igasuguste võlts-fetade vastu on, kuna on elus vist palju õiget fetat söönud. Tema selgitus oli resoluutne.
"Feta on kreeka sõna. Feta on juust, mis on tehtud vähemalt 70% lamba- ja kuni 30% kitsejuustust. Neid loomi peab pidama vabalt. Seal on mägine ja karm kliima. Need vastupidavast tõust loomad söövad kohalikul karjamaal värsket rohtu. Kas sellist piima saaks toota mõnel teisel maal? Kui lammas elab laudas ja sööb kunstlikku toitu, toodab ta teist piima," ütles iidse kultuuri kaitsja.
"Muidugi proovitakse seda mujal ka lehmapiimast toota. See pole juustuna valgegi ja see tuleb valgeks töödelda. Fetajuustu peab tootma traditsioonilisel moel. Oluline on, kui kauaks selle laagerduma jätad. See on feta ja seda saab toota ainult Kreekas. Aga ka Kreekas mitte igal pool, ainult kindlates kohtades," oli mees konkreetne.
"Teie riigis toodetakse ka fetat?" küsis hallipäine kreeklane. "Too mulle maitsta."
