Kas talumuna on parem kui vabrikumuna?
"On üheselt selge, et muna kvaliteet sõltub eelkõige kana söödast," ütleb Eesti suurima munatootja ASi Tallegg äridirektor Margus Venelaine. Sööt on Talleggis tema kinnitusel kvaliteetne, ühtlane ja pideva kontrolli all ning tagab kanade tervise ja kvaliteetse muna.
Munakollase värvuse kohta lisab Venelaine, et see sõltub kana poolt söödud pigmentidest. Talleggi kanad saavad munakollase värvi parandamiseks paprikat, naturaalset taimelisandit, mida kasutatakse laialdaselt kogu Euroopas.
Talumuna läheb paremini vahtu
Kodumuna rebu võib olla kollasem seetõttu, et näiteks suvel väljas olles nokib kana vastavaid pigmente sisaldavat rohtu.
"Kui kanad saavad kevadel kraavist konnakulleseid nokkida, siis on munarebu kõige kollasem," ütleb Viljandimaa Kitsevälja talu perenaine, kes ei taha, et ta nimi lehes ära trükitakse. Niigi ei suuda nende 700 vabalt peetavat mahekana nii palju muneda, kui nõudlust on. Seda vaatamata sellele, et poes tuleb ökomunade eest välja käia kaks korda nii palju kui puurikanade ihuvilja eest.
Kitsevälja talus on kanadel seltsilisteks poolsada kukke ja suvel saavad nad õues käia. Nokaesiseks on talus kasvatatud teravili, nii idandatult kui kääritatult, lisaks köögivili. Talvel söövad nad heina ja silo ning suvel haljassööta. Tänu põhuallapanule saavad sulelised ka talvel siblida ja kõdu seest suupoolist otsida.
“Kui laboris tehti meie ja Talleggi munade analüüsid, siis erilist vahet ei olnud,” tõdeb Kitsevälja talu perenaine. Ökomunadel oli pisut kõrgem kolesteroolisisaldus, mida naine peab talumunade parema vahtu minemise põhjuseks.
Selleks et võrrelda linnuvabrikus puuris munetud muna ja mahemuna, tuleb meelde tuletada muna funktsiooni, rõhutab teemat uurinud maaülikooli emeriitprofessor Harald Tikk.
Linnu loote areng toimub munas. Seetõttu paigutab kana koos munarakuga munasse
väga täpses koostises ja koguses toitaineid, mineraalaineid, vitamiine ja spetsiifilisi toimeaineid. Kõik selle annab kana munasse kaasa põhiliselt kehavarudest. Toit- või mineraalainete defitsiidi puhul söödas lõpetab kana tavaliselt munemise.
Seetõttu ei saa mahe- ja vabrikumunades suuri erinevusi olla. “Ka uuringutega pole kindlaks tehtud erinevusi maitses, lõhnas ja keemilises koostises,” väidab Tikk.
Tema meelest võivad mahemunad sisaldada isegi pisut vähem mineraalelemente ja vitamiine, sest vabapidamisel peetavatel kanadel ei ole loodusest ja mahesöödast neid võimalik sama palju hankida kui puurikanadel oma täpselt tasakaalustatud ratsioonist.
Rebude värvi vahet täheldatakse Tiku sõnul eelkõige kanade vabalt väljas viibimise perioodil. Rohu ja juurviljapealsete söömisel saadud taimsed värvained, peamiselt ksantofüllid, talletuvad rebusse ja muudavad selle kuld- kuni tumekollaseks. Peale ksantofüllide lisavad rebule veidi kollast värvust ka α-, β- ja γ-karotiinid ja A-vitamiini provitamiinid.
Kuna mahemunade tootmisel söödale vitamiine ei lisata, on nende munade rebud küll väga ilusad kuldkollased, kuid selliste rebude A-vitamiini sisaldus oli Tiku uuringute põhjal linnuvabrikus toodetud munadega võrreldes kuni kaks korda väiksem.
Rebu värvaineid inimene ei seedi
“Rebu värvaineid, ksantofülle, inimene ei seedi ja organism neid ei kasuta,” märgib emeriitprofessor.
Harald Tikk on ligi 50 aasta jooksul koostanud tuhandeid põllumajanduslindude söödaratsioone ja leidnud, et mahesöötadega pole võimalik koostada sellist söödaratsiooni, mis vastaks kanade geneetilisele munemisvõimele.
Maheteravilja toodetakse, mahesojat või maherapsi mitte. Ainult teraviljadega ei saa aga katta kanade proteiini- ja energiatarvet ning paratamatult langeb siis ka munemisintensiivsus. See viib munade omahinna üles.
Mis puutub Eestis laialt levinud hirmu, et kanamuna on kolesteroolipomm, siis ka see ei vasta Tiku sõnul tõele. Uuringud näitavad, et kanamuna rebu sisaldab küll 230 mg kolesterooli, kuid koos kolesterooli tasakaalustava letsitiiniga.
Teatud kogus kolesterooli on inimorganismi funktsioneerimiseks hädavajalik. Inimeses on ca 60 g kolesterooli, kusjuures organism sünteesib ise umbes ühe grammi kolesterooli päevas ja kasutatavast kolesteroolist vaid viiendik saadakse toiduga.
