Kohalik toit maitseb hästi, aga kuidas seda poest üles leida?
Lugu kirjutama asudes esitasin sõpradele ja Maalehe lugejatele sotsiaalmeedia vahendusel palve ja küsimused: „Nimeta esimene kohaliku toidu märk, mis sulle meenub. Oled mõnda selle märgi toodet söönud? Kuidas maitses?“
Vastuseid tuli seinast seina:
- „Urvaste kama. Väga hea ja laste lemmik ka!“
- „Tere. Jogurt. Viimati sõin laktoosivaba. Kõlbas küll, kui kodust moosi hulka segasin.“
- „Mis asi on kohaliku toidu märk? Mingi roheline lätakas nagu oleks silme ees, aga nime ei mäleta.“
- „Tunnustatud Eesti maitse. Olen söönud, maitsesäga hästi, kuid kõik sõltub ka sellest, kuidas toiduainetest toitu valmistada.“
- „Leib „Õige must“. Väga hea.“
- „Kõik Veski Mati tooted!“
- „Karula maasink – nagu vanaisa tehtud!“
Kohalikult toidul projekti maitse
Mulle meenub kohaliku toidu kaubamärkidest rääkides raudkindlalt esimesena võrukate „Uma mekk“. Ja seejärel ruhnlaste paroodia „Uma pekk“: talulaudas kasvatatud ja koduses suitsuahjus suitsutatud sea liha. Pinguta kuidas tahad, enamat esimese hooga pähe ei karga.
Internetis ringi kolades selgub, et märke, millega Eestimaa erinevaist paigust pärit toitu tähistatakse, on mitmeid. Põlvakate „Rohelisem märk“ on „Uma mekist“ koguni aastakese vanem. Lääne-Virumaa koduperenaised kujundasid kaks aastat tagasi oma kodustes köökides valmistatud pagaritoodete ja hoidiste eristamiseks muust turulette täitvast kraamist kaubamärgi „Kodupoolis“. Paaris kohas on nimetatud ka „Põhjaranniku kööki“, „Viru toitu“, „Põhja-Eesti toitu.“ Ja ongi kõik.
Kohaliku toiduga seotud projekte, programme ja meetmeid leiab aga hulganisti. Sestap võibki esmapilgul jääda mulje, justkui oleks kohalikult toidul projekti maitse. Nii see muidugi pole – kes maitsnud, see teab! – , kuigi teavet kohaliku toidu märgiste kohta on saadaval tõesti vähe.
Sama näitab ka sotsiaalmeedia vahendusel saadud tagasiside: sageli ei eristata kohalikku toitu muust Eestimaal valmistatud toodangust või siis peetakse kohalikuks kõike, mida siinsed toidutööstuse ettevõtted toodavad. Vaid kaks inimest kirjutas paari tunni jooksul Maalehe ajajoonele Facebookis n-ö õiged ja oodatud vastused:
- „Nopri kohupiim - umbõlõ hää!“
- Kohaliku toidu märgid on näiteks Põlvamaa „Rohelisem märk“ ja võrukatel peaks olema „Uma mekk“.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder pakub, et kohaliku toidu märke on kasutusel kümneid. Kui palju neid tegelikult olemas on, ei tea aga keegi, sest arvestust märkide üle või registrit nende kohta ei peeta.
Kelle asi on toit?
Käesolev aasta on kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Lisaks käegakatsutavale ehk ainelisele pärandile on olemas ka vaimne kultuuripärand. See viimane on paljuski n-ö südameasi – igaüks teab ja tunneb ise, mis on tema jaoks tähtis, mis on tema pärand.
Vanaemalt salajane tikrimoosi retsept, vanaisalt parimad nõksud liha suitsutamiseks ja soolamiseks, emalt ülimaitsva hapukapsasupi saladused ja isalt nipp, kuidas ülepannikookidel lage rasvaseks määrimata ühe käeliigutusega – hopsti! – teine külg pöörata. Kõik see ja hulk muudki toitu ja toiduvalmistamisse puutuvat on paljude eestimaalaste jaoks vaimse kultuuripärandi lahutamatu koostisosa.
„Nagu kogu kultuur, on ka vaimne kultuuripärand pidevas muutumises ja iga põlvkond rikastab seda, lastes vajadusel muutuda ja kohaneda uute oludega. Vaimse pärandi nähtused elavad, kuni inimesed neid oma igapäevaelus kasutavad ja järgmistele põlvedele edasi annavad,“ kirjutatakse pärandiaasta kodulehel. Kuid kas kohalik toit, selle tootmine ja valmistamine on vaid igapäevane kodune asi, mida põlvest põlve emalt tütrele ja isalt pojale pärandatakse või peaks ka riik sõna sekka ütlema?
Riigikogu Eesti turismi ja kohaliku toidu toetusrühm on väljendanud arvamust, et „kuna toidukultuur on osa kultuurist laiemas mõttes, võiks valdkond kuuluda kultuuriministeeriumi haldusalasse.“
Eesti Kulinaaria Assotsiatsiooni esindaja Aivar Hansoni sõnul puudub toidukultuuri valdkonnas süsteemne ülevaade riigipoolsest rahastamisest – toetuste taotlused on juhuslikku laadi ning toetuste jagamine on mitme erineva ministeeriumi pädevuses. Hanson on veendunud, et teave sellest, kuhu praegu riigipoolsed toetussummad kuluvad, aitaks edaspidi raha ratsionaalsemalt kasutada.
Kuna toidukultuur on osa kultuurist laiemas mõttes, võiks valdkond Riigikogu toetusrühma liikmete arvates kuuluda kultuuriministeeriumi haldusalasse. Samuti soovivad nad alustada kohaliku toidukultuuri arengukava koostamist.
Kuigi põllumehed põletasid põhupalle ja laulsid Brüsselis Riigikogu liikme Ester Tuiksoo sõnade kohaselt „aitamaks kaasa Eesti toidu konkurentsivõimele nii Eestis kui ka Euroopa ühisturul“ on käia veel pikk tee. Toetused võivad ju aidata talunikel „konkureerida ebavõrdsel ühisturul näiteks piima, teravilja ja muude toiduainete tootmises“, kuid kui tahta Eestimaal toodetut kohaliku toiduna tarbijani viia, tuleb pilgud tootmiselt ka turundusele suunata. Nii arvab tarbija.
KOMMENTAAR
Ühtviisi hästi maitseb nii Võru kui Mulgi toit
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kui palju on teile teadaolevalt Eestis erinevaid kohaliku toidu kaubamärke? On seda vähe, palju või parasjagu?
Ametlikku registrit vms kohaliku toidu kaubamärkide kohta Eestis ei peeta, aga kindlasti me räägime tänasel päeval juba kümnetest erinevatest kohaliku toidu turule toomise algatustest.
Õigupoolest ei peakski erinevaid märke kokku lugema, vaid tunnustama neid toidutootjaid, kes on kohaliku toidu edendamise enda südameasjaks võtnud ja selliseid algatusi ellu kutsunud.
Ministeeriumis oleme eesmärgiks võtnud sellele igati kaasa aidata, et kohalikud tootjad ja tarbijad veelgi paremini üksteist üles leiaksid.
Kas kaubamärk mõjutab teie arvates ka tarbija eelistusi poes? Et kui ikka naaberküla värk, siis ostan, hind jääb tahaplaanile.
Põllumajandusministeerium on juba aastaid uurinud Eesti elanike ostueelistusi ja viimati vastas koguni 83% küsitletuist, et „eelistab sisseoste tehes kodumaiseid toiduaineid“ (EMOR, 2011). Siinkohal oli muidugi tegemist puhtalt inimese tunde või eelistuse väljendusega, mitte reaalse tarbijakäitumisega. Soov kohalikku toodet tarbida on Eesti elanikes kindlasti olemas, kuid reaalne elu seab omad piirid.
Kohaliku toidu turustamise projektide juures on väga oluline isiklik kontakt ja usalduslik side, mis toidu tootja ja tarbija vahe tekib – see on teinekord ehk tähtsamgi kui kaubamärk, ja loob valmiduse maksta ka mõnevõrra kõrgemat hinda võrrelduna anonüümse massitootega.
Millal te ise viimati näiteks „Uma meki“ või „Kodupoolise“ märgiga toitu proovisite? Kuidas maitses?
„Uma meki“ märgiga toitu maitsesin alles mõne nädala eest Võrumaad külastades. Maitses küll hästi – peaaegu nagu kodune Mulgi toit.
