Kui su koer on Nipernaadi

 (17)
Kui su koer on Nipernaadi
KülakoeradFoto: Ingmar Muusikus

Mida teha, kui koer kipub kodunt ära jooksma? Kas sellist asja on võimalik kutsikat võttes ennetada? Oleneb see tõust? Marju Harjumaalt

Vastab Elo Odres
kenneli Põhjatäht omanik, ühe Nipernaadi-koera perenaine

Viimased kaks talve on olnud koeraomanikele keerulised. Lumerohkuse tõttu on tänavale hulkuma pääsenud ka seni koduhoidvad koerad. Kõrge lumi “tõstab” koerad madalamate aedadega samale kõrgusele. Hoovis kõrvale loobitud lumi kuhjatakse hunnikutesse ja kui hunnik jääb aia kõrvale, on koeral lihtne sealtkaudu vabadusse hüpata.

Lume sulades peaksid talvel rändama pääsenud koerte omanikud olema endiselt valvel: võib juhtuda, et teie koer sai vabaduse maitse suhu ja üritab ka suvel aiast väljapääsu leida.

Koera hulkuma hakkamist tulevikus on võimalik vältida. Kui elate aiaga ümbritsetud majas, tuleks aed enne kutsika kojutoomist kriitilise pilguga üle vaadata. Parim, mida te teha saate, on mitte lasta kutsikal vabaduse maitset tunda. Likvideerige kõik augud nii aia sees kui all! Räägin praegu omaenda vigade põhjal. Kui meie pere esimene kutsikas majja tuli, polnud aial väravat ees. Kutsikaga õues olles libises tähelepanu aeg-ajalt viieks minutiks mujale ja koer jõudis selle aja sees tänavale kolama minna.

Kui värav ette sai, avastas aiatagusest põnevast maailmast haisu ninna saanud koer paarikümnemeetrise lõigu väljaveninud võrkaeda, kust alt mahtus läbi pugema. Lõime võrguservad vaiadega maasse kinni. Koer toppis nina niikaua võrgu alla, kuni leidis koha, kust venitades ja kangutades lõpuks läbi pääses.

Ehitasime uue aia, trimmis võrgu ja alt sokliga. Töömehed jätsid sokli ja võrgu vahele 3 cm vahet. Sealt mahtus ninaga kangutades kenasti läbi. Kutsusime töömehed tagasi ja lasksime võrgu alla lasta. Kuna postivahed olid piisavalt pikad, polnud ka sellest abi. Lõime võrguserva igast postivahest kahest kohast vaiadega kinni.

Koer hakkas seepeale mujalt aia alt käike kaevama. Lõikasime vana aiavõrgu pooleks ja lõime saadud võrguribad aia alumisse serva, nii et võrk jäi umbes poole meetri pikkuselt maa peale ning muru kasvas sellest läbi.

Arvan, et kogu see jant oleks meil olemata olnud, kui oleksime juba enne koera võtmist värava ette pannud ja väljaveninud võrguga aiaosa välja vahetanud. Kui koer ei ole omapäi hulkumas käinud, ei oska ta seda ka tahta. Koeraga vägikaigast vedades oli meil perioode, kui ta mitu kuud välja ei pääsenud. Esimestel päevadel pärast järjekordse läbipääsu sulgemist käis ta närviliselt mööda aiaääri ja otsis nõrku kohti.

Olen näinud oma koera peaga vastu aialippe tagumas, lootes neid naeltest lahti lüüa. Kui ta välja ei pääsenud, rahunes maha ega kippunudki enam eriti kusagile. Tavaliselt oli mõni tugev erguti, nagu äike või teine koer tänaval, mis sundis teda jälle rohkem pingutama.

Lahendasime koera hulkumise probleemi lõpuks aedikuga. 4x4m aedikust aianurgas ei pääse koer mingil viisil välja. Katus on peal ja all kiviplokkidest põrand. Meie kodunt ära olles on koer aedikus ja kodus olles hoiame tal kogu aeg silma peal.

Kui te elate küll majas, aga sellel pole aeda ümber (või ei ole see koerakindel), peate arvestama, et sisuliselt on tegu koera võtmisega korterisse. Koer peab olema toas kinni ja õue pääseb ainult pererahva järelevalve all.

Käega katsutava ja silmaga nähtava aia asemel võib paigaldada ka raadiopiirde, nii lisaks füüsilisele tõkkele (aiale) kui ka ilma.

Üksikutes kohtades elavad inimesed peavad oma koeri sageli vabalt ka siis, kui majal aeda ümber ei ole. Selline koerapidamisviis on rangelt võttes ebaseaduslik. Samuti kaasnevad sellega riskid, et koer ühel hetkel näiteks metslooma taga ajama läheb, maha lastakse, kodunt kaugele sattudes ära eksib või auto alla jääb. Või kui tegu on tõukoeraga või lihtsalt ilusa koeraga, siis ka ära varastatakse. Ühtegi kelgu- või jahikoera ma küll ei julgeks sel viisil pidada, ja ühtegi isast koera tõust hoolimata ka mitte.

Kui majal aeda ümber ei ole või pole see koerakindel ega ole ka võimalik sellist ehitada või raadiopiiret paigaldada, aga ei soovita koera ka toas pidada, jääb üle koerale aedik ehitada. Tean, et kett ajab ka asja ära, kuid minu jaoks on ketis olev koer kole vaatepilt: ahelates sõber äratrambitud ringis.

Aga olgu kett või aedik, koera ei tohi sinna unustadagi. Vähemalt kaks korda päevas tuleb koer lahti lasta ja temaga tegelda: treenida, mängida, jalutada.

Loe veel

Tõukoertest rääkides võib vist öelda küll, et osa tõuge on rännuhimulisemad kui teised. Tõenäoliselt seostub see reviiritunnetusega: valvekoerte tõud tunnetavad oma territooriumi teravamalt ega lahku sealt nii kergesti.

Julgen pakkuda, et kelgukoerad ja jahikoerad kipuvad võimalusel rohkem küla peale minema. Sellest ei tohi aga järeldada, et kui sul on kodus teenistus- või valvekoeratõug, siis pole korralikku aeda vajagi.

Pealegi on igas tõus erandeid: kindlasti leiame otsides mõne jahikoera, kes istub lahtise värava taga kukupailt kodus, ja vastukaaluks saksa lambakoera, kes vabadusse pääsemiseks on võimeline uskumatuid ponnistusi ette võtma. Samuti on emased keskmiselt koduhoidvamad kui isased koerad. 


TASUB TEADA

Miks ei tohi koer omapead ringi hulkuda?

See on seadusega keelatud. Enamiku, tõenäoliselt aga kõigi omavalitsuste koerapidamiseeskirjades on punkt, mis keelab koertel omapead avalikes kohtades ringi joosta. Ilma omanikuta leitud koera võib kinni püüda ja viia varjupaika. Tema sealt välja lunastamiseks peate maksma püüdmise ja hoidmise kulud.

Omapäi hulkudes võib koer viga või isegi surma saada: auto alla jääda, kukkuda lahtisesse kanalisatsioonikaevu, sattuda mõne verejanulise liigikaaslase lõugade vahele. Maakohas võib hulkuva koera elutee lõpetada murtud kitsede pärast vihase jahimehe kuul, ja õigusega: kui koer omapead asju ajab, kas saab peremees väita, et tema Pontu küll kitsi ei kimbuta?

Kui koer jääb auto ette ja auto vajab remonti, peab selle kinni maksma koeraomanik. Sellised pretsedendid on Eesti kohtupraktikas olemas.

Aga kui koer ründab tänaval võõrast koera või inimest, peab omanik hüvitama kahjud, lisaks tuleb koer tõenäoliselt n-ö magama panna. Rääkimata rikutud suhetest rünnaku ohvriks langenud naabritega. Kui viga saab teie koer, peate maksma kopsakaid loomaarstiarveid.

Kõigile inimestele ei meeldi koerad, eriti võõrad koerad, kes omapead tänaval hulguvad. On inimesi, kes koeri lausa paaniliselt kardavad, ning pole üldse oluline, kui sõbralik ja nunnu see koer peremehe arvates olla võib. Ka sellistel inimestel on õigus rahulikult tänaval kõndida.

Lahtiselt ringi jooksvad koerad on väga tülikad oma koertega jalutavatele inimestele. Nii sel juhul, kui endal on rihma otsas kaitsehimuline kuri koer, keda tuleb nuuskima sõbralik hulkur, aga ka juhul, kui hulkuv koer ähvardab teie koera rünnakuga.

Ja lõpuks – kust tulevad tänavatele need junnihunnikud, mis praegu lume alt välja sulavad? Osa on muidugi hoolimatute peremeestega koerte jäetud. Aga osa on kindlasti poetunud just nimelt vabakäigupenide tagupoolest.