Kuidas ma tean, et ma söön ehtsat toitu, mitte võltsingut?

 (1)
10 küsimust ja vastust toidu märgistamise kohta
Kuidas ma tean, et ma söön ehtsat toitu, mitte võltsingut?
Foto on illustratiivne.Foto: Raivo Tasso

Tarbijad soovivad üha enam, et toiduainete märgistel oleks selge ja arusaadav teave, mis aitaks neil teha teadlikke valikuid toidu kohta, sõltumata sellest, kas ostud tehakse kaupluses või veebis. Kuidas maapähklite suhtes ülitundlik teismeline peaks teadma, mida ta võiks sõpradega koos väljas olles süüa? Millist suupistet valida, et vähendada soola sisaldust oma toidus? Kuidas saavad tarbijad olla kindlad ostetud liha päritolus?

Uusi eeskirju, millega lahenevad sellesarnased probleemid, hakati Euroopa Liidus kohaldama tänavu 13. detsembril.

Kas uued eeskirjad aitavad toituda tervislikumalt?

Põhimõtteliselt jah. Kohustuslik on esitada selge teave töödeldud toiduainete puhul teatavate oluliste toiteomaduste ja ainete kohta, nagu energia, rasv, küllastunud rasv, süsivesikud, suhkrud, valk ja sool. See võimaldab tarbijatel võrrelda toite enne ostmist ja aitab neil teha teadlikke toitumisalaseid valikuid, mis vastavad nende individuaalsetele nõudmistele. Samuti on võimalik esitada valitud toitainete kohta teave pakendi esiküljel, mis teeb ostmisel tarbijatele toitude võrdlemise veelgi kergemaks.

Kuidas on arvesse võetud allergiliste inimeste teabevajadusi?

Uute eeskirjadega kehtestatakse praegustega võrreldes rangemad nõuded teatavate ülitundlikkust ja toidutalumatust põhjustavate ainete alase teabe andmise kohta. Eesmärk on toidu suhtes ülitundlikke inimesi paremini teavitada ja nende tervist paremini kaitsta. Toiduettevõtjad peavad esitama sellise teabe kõigi toiduainete puhul. ELi liikmesriikide ametiasutuste otsustada on, millisel moel selline teave tuleb esitada.

Seotud lood:

Millised on toidualast teavet käsitlevad nõuded, kui toitu osta veebis või kaugmüügi teel?

Uutes eeskirjades sätestatakse selgesõnaliselt, et kui toitu müüakse kaugmüügi teel, peab enamik kohustuslikust märgisel esitatavast teabest olema kättesaadav enne ostu sooritamist. See teave tuleb esitada kaugmüügiga seotud teabekandjal (veebilehel, kataloogis) või muul asjakohasel viisil. Selle nõude puhul võetakse arvesse kõiki tarbijatele toidu müümise võimalusi. Teisisõnu, teave, mis tuleb esitada toidu märgistusel, on sama, olenemata sellest, kas toode on ostetud veebis, kaugmüügi teel (nt kataloogi vahendusel) või kaupluses.

Kas uued eeskirjad annavad mulle rohkem teavet toidu päritolu kohta?

Uute eeskirjadega on üldiselt ette nähtud järgmine: päritoluriigi või lähtekoha esitamine märgisel on vabatahtlik, välja arvatud juhul, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada.

Määrusega on sätestatud, et päritolumärgistus on kohustuslik värske lamba-, kitse-, linnu- ja sealiha puhul. Komisjon võttis vastu rakenduseeskirjad, millega määratakse kindlaks, kuidas päritoluteave tuleb esitada. Eeskirjadega on ette nähtud, välja arvatud mõned erandid, et märgisel tuleb nimetada liikmesriik või kolmas riik, kus loom on kasvatatud ja tapetud.

Samuti tuleb loetleda peamiste koostisainete päritoluriigid või lähtekohad, kui need ained on pärit mujalt kui lõpptoode. Näiteks Belgias Taani piimast valmistatud või märgisel peaks olema kirjas „valmistatud Belgias Taani piimast”. Sellised eeskirjad kaitsevad tarbijat eksitava päritolumärgistuse eest ja tagavad võrdse konkurentsi toiduettevõtjate seas.

Kuidas ma tean, et ma söön ehtsat toitu, mitte võltsingut?

Toitude ja jookide järeletegemine on suur probleem. See toimub mitmel kujul. Näiteks muudetakse toodet lahjendamise teel või asendatakse koostisained vähem kvaliteetsetega või esitatakse vale päritolukoht.

Loe veel

Uute eeskirjadega tagatakse, et kui toit ei ole täpselt see, mis ta olema peaks, esitatakse selle kohta asjakohane teave, et toidu teatav esitusviis või välimus ei viiks tarbijaid eksitusse. Kui teatavad koostisained, mis tavapäraselt peaksid sellises toidus olema, on asendatud muude koostisainetega, märgitakse asendusained silmatorkavalt pakendile, mitte ainult koostisainete loetellu. Liha- ja kalatoodete puhul esitatakse silmatorkavalt teave lisatud vee sisalduse kohta ning lisatud loomsete valkude sisalduse kohta. Kui aga sellised toidud jätavad mulje, et need on valmistatud tervest lihatükist või kalast, kuigi tegelikkuses on need valmistatud erinevatest tükkidest, tuleb märgistusele kirjutada „vormitud liha” või „vormitud kala”.

Vale päritolumärke osas on uutes eeskirjades sätestatud teatavad kriteeriumid, mis tagavad, et vabatahtlikud päritolumärked ei viiks tarbijaid eksitusse. Toiduettevõtjad, kes esitavad päritoluväiteid, peavad ka esitama täiendavat teavet, et tarbija teaks mitte ainult viimast riiki, kus toitu käideldi, vaid riiki, kust antud toidule iseloomulik koostisaine tegelikult pärit on.

Kas me näeme muutusi märgistusel 13. detsembrist?

Jah, toiduainetööstuses on olnud kolmeaastane üleminekuperiood, millega tagatakse eeskirjade jõustumine 13. detsembril 2014. Turult võib leida tooteid, mille märgistus on vanade eeskirjade kohane, sest määruses on sätestatud, et varude ammendumiseni võib turul olla toitu, mis on viidud turule või märgistatud enne 13. detsembrit 2014 (tähelepanu: mitte märgistevaru ammendumiseni).

Kohustusliku toitumisalase teabe eeskirju kohaldatakse alles 13. detsembrist 2016. Kui toitumisalane teave on märgistusel esitatud pärast 13. detsembrit 2014, peab see vastama määruse sätetele.

Mida ma peaksin tegema, kui ma pärast 13. detsembrit 2014 näen märgist, mis ei vasta uutele nõuetele?

ELi uute märgistuseeskirjade jõustamine on usaldatud liikmesriikidele ja kaebused tuleks esitada liikmesriikide pädevatele asutustele.

Kas oli tõesti vaja muuta toiduainete märgistamist käsitlevaid õigusakte?

Kehtiv toiduainete märgistamise alane üldõigusakt on pärit aastast 1978 ning toitumisalase teabega märgistamist käsitlev õigusakt võeti vastu 1990. aastal. Tarbijate nõudmised ja turundamispraktika on sellest ajast saadik palju muutunud. Euroopa Liidu tarbijad tahavad toitu ostes olla paremini informeeritud. Tarbijad soovivad, et märgistus oleks arusaadav
ja täpne ega ajaks neid segadusse. Uus õigusakt, mida koostati üle kolme aasta, aitab tarbijatel ostetavat toitu teadlikult valida ja muuta ka elustiili tervislikumaks.

Milliseid muudatusi võib tuua uus märgistamiskava?

Uues õigusaktis on sätestatud toiduainete märgistamise üldised põhimõtted. Samuti esitatakse selles konkreetsed nõuded, mis hõlmavad näiteks järgmist:

- teave peab olema hästi loetav (sätestatakse kohustusliku teabega kirja vähim lubatud suurus);

- pakendatud toidus leiduvate allergeenide teave koostisainete loetelus peab olema selge ja ühetaoline (rõhuasetus kirjašrifti, -stiili või taustavärvi abil);
- pakendamata toidu kohta, sealhulgas toitlustusasutustes pakutava toidu kohta tuleb esitada kohustuslik teave allergeenide kohta;
- enamiku pakendatud toiduainete kohta tuleb esitada teatav toitumisalane teave;
- värske sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul on päritolumärgistus kohustuslik;
- märgistamisnõuded on ühesugused nii veebimüügi, kaugmüügi kui ka kauplusemüügi korral;
- koostisainete loetelus tuleb nimetada tehislikud nanomaterjalid;
- taimsete rafineeritud õlide ja rasvade kohta tuleb esitada teatavad andmed;
- kehtestatakse rangemad eeskirjad, millega hoitakse ära tarbijate eksitamist;
- asendava toote korral tuleb loetleda asendusained;
- tootel peab olema selge märgistus „vormitud liha” või „vormitud kala” ning
- selge märgistus, kui tegemist on ülessulatatud tootega.

Kas uue õigusaktiga saab lahendatud tibatillukeses kirjas esitatud teabe probleem?

See on uue õigusakti keskne teema. Uute nõuete kohaselt tuleb kohustuslik
teave esitada nõutavas vähimsuuruses ning tootja poolt vabatahtlikult
antav teave (nt reklaamlaused ja väited) ei tohi olla esitatud sellisel
viisil, mis kahjustaks kohustusliku teabe esitamist. Täpsemad eeskirjad
loetavuse kohta kehtestatakse hiljem.