Kuidas ohjeldada suurenevaid küttekulusid
Oli ikka talv, ammu pole niisugust näinud — käreda pakase ja lõpmatu lumelimiidiga! Ei ühtki sulailma detsembrist märtsini. Puuriidad oleks nagu maa alla vajunud. Küttearvetest mingit koonerdamist ei paistnud. Nüüdseks on paukuv pakane oma jõuvarud lõpuks ära kulutanud ja kevad kribib soojaarveid jälle allapoole.
Küllap on paljude majaomanike või hoonete haldajate usk globaalsesse soojenemisse kõikuma löönud. Ning mõtted liiguvad uuesti selles suunas, kuidas saaks küttekulusid vähendada.
Siin on põhiliselt kaks võimalust: parandada hoone soojapidavust ja võtta kasutusele efektiivsemad kütteseadmed.
Soojalekked
Kõigepealt tuleks kindlaks teha, kust soojus majast kõige vabamalt kaob ehk kus on külmasillad. Nüüdsel ajal on selleks kasutada termokaamerad, mis ei eksi. Termopildistamist teevad paljud ettevõtted ja neid pole Interneti abiga keeruline leida.
Pildistajate kodulehtedelt leiab ka õpetusi, kuidas termovõteteks valmistuda. Kõige tähtsam on see, et ruumide temperatuuri ja välistemperatuuri erinevus oleks vähemalt 15 kraadi — mida rohkem, seda parem. Praegu on veel sobivaid ilmasid, kiirustage!
Lagi ja katus
Ega alati ole tarka aparaati vajagi, et näha, kuidas toasoojaga ilma köetakse. Kas panite talvel tähele — mida külmemaks läks, seda kiiremini hakkasid paljude majade räästad kasvatama oma servadesse imeilusaid, kuid ohtlikke jääpurikaid.
Kui pööningu vahelagi ja katus on hästi soojustatud, hakkab lumi katusel sulama alles päikese toimel. Kiiskavad ehted tekivad räästasse kevadel katuse lõunapoolses küljes. Mida võimsamad on maja jääpurikakardinad keset talve, seda suuremad on selle hoone soojakaod läbi pööninglae ja katuse.
Normaalselt ei tohiks need ületada 15%, kuid kehva lae ja katuse puhul võib see osakaal ulatuda isegi 50%ni.
Pööninglae soojustuskihi kogu paksus võiks olla kuni 400 mm. Tavaliselt on piirdutud soojustusega laetalade vahel, mille paksus on just niisugune, kui on tala kõrgus. Enne kui olemasolevale soojustusele lisada veel üks kiht, tuleb soojustuse peale laotada ehituspaber. Selle eesmärk on vähendada isolatsioonikihtide vahelist õhu konvektiivset liikumist.
Pahatihti ei taheta lisasoojustamist ette võtta mitte rahapuudusel, vaid seetõttu, et pööningule on kuhjatud igasugust “ehk läheb tarvis” varandust. Tuletõrjujatele see ka ei meeldi.
Lihtne moodus soojustuskihi kasvatamiseks on kasutada puistevilla. Tööaega kulub vähe, kuid puistevilla puhul varitseb oht, et vill ei paisku ega poe igasse nurka. See tuleb üle
kontrollida.
Kunagi pole liigne ka katuse soojustamine, olgugi et pööninglagi on n-ö paksu teki all. Juhtub teie maja asetsema tänava ääres, ei pea te soojapidava lae ja katuse korral kartma, et jääpiigid kedagi ähvardavad. Ega pea ka maksma nende allatagumise eest.
Uksed, aknad
Kui teil seisab ees akende ja uste vahetamine, siis tasub arvesse võtta, et mitte üksnes klaaside arv paketis ja soojustuse paksus ukselehes ei kahanda soojuskadusid. Tähtis on ka aknapalede ning uksepiitade ümbruse soojustamine, et neist ei kujuneks külmasillad. Põhjamaades võib näha, et välisukse piidad lõigatakse pikuti pooleks ja poolte vahele pannakse soojustus.
Akende valimisel tuleks kindlasti pöörata tähelepanu aknaraami konstruktsioonile. Tõsi, mida keerulisem on raami konstruktsioon, seda kallim on aken. Aga ka soojapidavam.
Vundament
Külm tuleb alt sisse ja soe läheb ülevalt välja. Sestap ongi vundamendi ja lae soojustamisel kõige suurem kaal. Taludes kuhjasid inimesed talvel tare seina äärde lund. Ikka selleks, et külm keldrisse ja põranda alla ei tungiks.
Tänavu talvel kurtsid paljud inimesed, et ka keldrit tuli mingil moel kütta: kas puhuri, elektriradiaatori või koguni hõõgpirniga. Ikka selleks, et veetorud ja moosipurgid lõhki ei külmuks. See oli lisaküte, mida soojematel talvedel polnud vaja.
Vanemate majade vundamendid on soojustamata. Odava kütte ajal polnud sellest lugu. Nüüd on. Õnneks on vundamendi soojustamine lihtsam kui seinte vooderdamine. Kuigi ega vundamendi avamine ümber maja just lõbus tegevus ole. Et töö kannaks pikaajaliselt vilja, tuleb valida õiged soojustusmaterjalid ning kinni pidada nõutavast tehnoloogiast.
Vundamentide ja soklite isoleerimiseks sobivad materjalid, mis taluvad külma, niiskust ja pinnase liikumisest ning külmakergetest tulenevaid pingeid. Kindlasti ei tohi pinnases kasutada materjale, mis on mõeldud seinte soojustamiseks. Sobivate hulka võib arvata näiteks XPS-vahtpolüstüreeni. See on kinnise kärgstruktuuriga toode, kärgede vahel puuduvad tühimikud, mille kaudu niiskus saaks materjali imbuda.
Vahel arvatakse, et kui vundament on vertikaalselt kaetud soovituslikust (50 mm) paksema soojustuskihiga, pole perimeetrilist kaldsoojustust tarvis. See mõttekäik on väär. Kaldsoojustus väldib külma tungimise vundamendi talla alla ja sealt mööda vundamenti üles.
Kütmine
Targalt kütmisega saab küttekulusid vähendada. Nii nagu mõistliku kiiruse, pöörete ja käigu valikuga autoga mäkke tõusmisel. “Gaas põhjas” pole kindlasti kõige ökonoomsem viis. Pakasega tahaks halgusid ahju toppida nii palju kui mahub.
Arvestagem aga, et müüride soojuse akumuleerimise võime sellega ei suurene ja enamik puude põletamisel tekkinud soojusest lendab korstnasse. Suurte külmadega on targem kütta ahju sagedamini ja väiksemate sületäitega. Ka pole kasu ahju kuumaks ajamisest, sest saunas me elada ei taha ja laseme liigse soojuse aknast välja.
Sama põhimõte kehtib teiste kütteallikate korral. Toa temperatuuri tõstmine ühe kraadi võrra toob kaasa küttekulude kasvamise umbes 10%. Soojuspumpade kasutajad arvavad vahel, et kui juhtpaneeli sisestada nõutavaks toatemperatuuriks näiteks 30 kraadi, jõuab soojuspump meile vajaliku 20 kraadini kiiremini. Suurte külmadega soojuspumba termodünaamiline sooja tootmine väheneb, “gaas põhjas” tööga elektri kulu soojuspumbale kasvab.
Erilist valu saab rahakott siis, kui värskelt valminud maja hakatakse kütma talve hakul ja talv osutub ebatavaliselt külmaks. Tuleb arvestada, et betoon kuivab välja kahe aastaga ja esimesel aastal võib protsess nõuda kuni neli korda rohkem energiat kui küpse maja kütmine. Sel juhul ei maksa taga ajada kõrget toatemperatuuri — ikka küttekulude kokkuhoiu huvides.
Säästlikumad kütteseadmed
Üha populaarsemaks saavad õhk–vesi soojuspumbad, mis ei nõua maja ümber sadade meetrite kraavide kaevamist.
Ehitades uut maja või renoveerides vana, on mõistlik radiaatorite asemel kasutada põrandakütet. Põrandaküttega ruumide keskmine temperatuur on kuni paar kraadi madalam, mis annab vähemalt 15% küttesäästu. Põrandaküte koos soojuspumbaga on aga parim lahendus.
