Mahekaupa ei jagu mitte kõikidele soovijatele

 (2)
Mahekaupa ei jagu mitte kõikidele soovijatele
Tartus asuva Lõuna-Eesti Ökokeskuse omanikfirma OÜ Valete osanik Moonika Välja soovitab ökoleiba.Foto: Raivo Tasso

Ajal kui rahvas marketites ostuhullust piirab, ei tunne külastajatest puudust Tartus Supilinna veerel Oa tänavas asuv Lõuna-Eesti Ökokeskus.

Loe veel

Puhta toodangu tarbimine pole keskuse ühe omaniku Moonika Välja kinnitusel snobism, vaid elu igapäevane osa. Kui huviline esimest korda siia tuleb, siis ta uudistab ja pärib. Järgmise käiguga võetakse proovimiseks midagi kaasa. Mahetootmine pole Eestis kusagile kadunud.

Lõppenud talvel käis Moonika Välja Saksamaal. Sealsel ökomessil nähtu pani mõtlema. Ajal kui räägitakse kriisist ja raskustest, on olemas nišš, kus terendab tegutsemisvabadus.

Meilgi võiksid talunikud pakkuda mahedat sinki, vorsti, kala ja kalatooteid. Moonika proovis seda kõike Saksamaal ega jõudnud sealset maitset kiita. Kui aktiivselt turgu otsida, leiab tarbijaid alati. Välja sõnul küsivad Tartuski ostjad, miks pole müügil sinki ja vorsti. Ehk haakub mõni hakkajam talunik ning otsustab turule tulla!

Mahemärgi taotlemine on Eestis keeruline

Mahemärgi saamiseks tuleb täita pabereid ning oodata paar aastat, kuni väljastatakse sertifikaat. Esimesel aastal ei tohi tootja iitsatadagi, et kasvatab mahetoodangut, järgmine on üleminekuaeg ja siis võib juba
rääkida.

Kolmandal aastal saadakse lõpuks turustamise õigus. Tera- ja juurvilja kasvataja saab taimetoodangu inspektsioonilt sertifikaadi, mis lubab kasutada sõna "mahe". Töötlejad saavad loa veterinaarametilt.

Kogused, mis taludest maheda märgi all välja lähevad, on väiksed. See on ka põhjus, miks tootjad initsiatiivi ei ilmuta. Lihtsam on kõike valmistada suurtele kauplusekettidele kui jännata väikeste kogustega, mis kokkuvõttes erilist tulu ei tõota.

Trenditeadlik tarbija eelistab nitraadi- ja kemikaalivaba toodangut.

Moonika Välja sõnul on inimesi, kes näiteks ei saa supermarketite õunu või mahlu, rääkimata muudest toodetest, tarbida, sest tekib allergia. Hea, et viimastel aastatel on suuremates keskustes tekkinud ökopoode, kus võib pakutavale kindel olla.

Lõuna-Eesti Ökokeskus tellib tootjatelt väikeseid koguseid ning see määrab ka hinna, mis marketite omast pea poole kallim.

Märjamaal asuv Mahe Liha­tööstus pakub toodangut nii luksusrestoranidele kui öko­poodidele.

Eesti kuulsaim kokk Dmitri Demjanov on Märjamaa kuld­klient ning käib oma restoranile ise nii karree- kui fileetükke valimas.

"Tegemist on tõeliselt maitsva mahlase lihaga. Kes on korra proovinud, see tuleb ja ostab jälle," räägib Välja. Rahakott peab paks olema. Lamba sisefilee kilo maksab 480 ja lihaveise sisefilee 525 krooni.

Mahetootjaid võiks rohkem olla

Viljandimaal asuv Kitsevälja talu läks aastaid tagasi kanade vabapidamisele. Loobuti puuridest, kunstvalgusest ning jõusöödast. Kõik on nagu 60-70 aastat tagasi vanaemade aegses talus.

Kanad siblivad sõnnikuhunnikus ussikesi otsides ja põlluveerel teri nokkides. Pesasse kukuvad maitsvad ja kemikaalideta munad. Välja sõnul käib Kitsevälja munadele tõeline jaht. Toodang läheb laiali üle Eesti. Kui tahad poodi saada paar­kümmend karpi, pead olema hommikul vara Mulgimaal.

Väljal on kahju, et teised talunikud ei ole sellisele munatootmisele mõelnud. "Kui pakkujaid oleks rohkem, alaneks ka hind. Praegu maksab kümnest munast koosnev karp 46 krooni."

Jahutoodete pakkujaid võib Eestis ühe käe sõrmedel lugeda. Raiesmiku ja Taarapõllu talud on ühed vähesed, kes viitsivad jännata. Võrumaal asuv Taarapõllu valmistab ka kukeseenejahu ning pakendab kuivatatud kukeseeni paarisajagrammistesse kotikestesse. Kui talvel tuleb seeneisu, saab omapärasest jahust teha maitsva kastme. Keedukartul juurde, ning kõhutäide missugune!

Moonika Välja kutsub talunikke aktiivsemale koostööle. Kevad on aeg, kui rahvas vajab rohelist ja vitamiine. Viljandimaal elav Jüri Koppel kasvatab oma talus lambalauda katusel basiilikut, sibulat ja salatit. Kõik on kenasti väikestes potikestes ning perenaisel pole vaja muud kui maitsetaimi regulaarselt kasta, et need värsked püsiksid, ja vastavalt vajadusele võtta.

Praegu on Välja sõnul suur puudus kaalikast ja porgandist. Rahvas käib ja küsib, ent pole kusagilt võtta. Viimases hädas tuleb tellida Hollandist. "Talunikud võiksid praegu, kui mõeldakse seemnete mahapanekule, võtta meiega ühendust. Kasu oleks tulevikus kahepoolne. Kasvatajal kindlus, kuhu toodangut müüa ning meie saaksime regulaarsed tarnekogused. Pood on huvitatud pikaajalisest lepingust," esitab Välja üleskutse.

Riiulite vahel jalutades tõden, et ligi kolmveerand aastat tegutsenud Lõuna-Eesti Ökokeskus hakkab ostjatele kitsaks jääma. Ka Moonika Välja kinnitab, et peab mõtlema laiendusele, kui toodangu pakkujaid lisandub.