Märjad ja niisked ruumid vanas majas
Tänapäevastes eramutes on sageli iga magamistoa juures oma vannituba või duširuum, lisaks on majas ka saun. Varasemate aegadega võrreldes on oluliselt sagenenud märgade ruumide kasutus: kui varem käidi saunas või vannis kord-paar nädalas, siis praegu on tavaline, et duši all käiakse iga päev mitu korda. See on tunduvalt tõstnud märgade ruumide niiskuskoormust. Suurem koormus suurendab niiskuskahjustuste tekke riski ning seab kõrgemaid nõudmisi märgades ruumides kasutatavatele materjalidele, lahendustele, ehituskvaliteedile.
Niiske ruum maja keskele
Märgade ja niiskete ruumide kasutusotstarve seab tulenevalt suuremast vee- ja niiskuskoormusest nende ruumide tarinditele erinõudmised. Erinevad lahendused tulenevad ka sellest, kas märg ruum ehitatakse esimesele või teisele korrusele, välisseina äärde või mitte.
Duširuumis, vannitoas, sauna pesu- ja leiliruumis tuleb arvestada õhu kõrge suhtelise niiskusega, vee sattumine põrandale-seintele on tavaline. Niisketes ruumides, nagu WC ja majapidamisruumid, võib õhu suhteline niiskus tõusta kõrgeks ning ka põrandale võib sattuda vett, kuid see on hetkeline.
Märgade ja niiskete ruumide tarindid tuleb projekteerida-ehitada nii, et vesi ja liigniiskus ei pääseks tarinditesse, et niiskunud tarindid saaksid kiiresti ära kuivada.
Vanasse hoonesse vannituba vm niisket ruumi planeerides on oluline läbi mõelda ruumi suurus ja paiknemine. Ehitustehniliselt on turvalisem paigutada märjad ruumid hoone keskele, mitte otse välispiirete (välissein, katuslagi) äärde. Ebapiisavalt soojustatud välispiirete sisepind on külm. Külmal pinnal võib suhteline niiskus tõusta tasemele, mis võimaldab hallitusseente kasvu või veeauru kondenseerumist.
Ka keldrisse ei ole märgade ruumide rajamine hea lahendus. Välispiirde äärde ehitades tuleb välja selgitada olemasoleva välisseina tarindus ning veenduda, et ei tekiks kaht veeaurutihedat kihti, mille vahelt niiskus ei saa kuivada.
Märgade ruumide kavandamisel kehtib üldine põhimõte: ehitage need vanasse majja omaette kabiinina. Siis on märgade ruumide sisepind vee- ja aurutihe ning välispind veeauru juhtiv, mis võimaldab tarindisse pääsenud niiskusel teiselt poolt kiiresti välja kuivada.
Auru- ja veetõke
Vastavalt vee sattumisele tarindi pinnale võib märjad ruumid jagada niisketeks ja märgadeks tsoonideks. Märg tsoon on ala, kuhu tõenäoliselt satub pritsmevesi ning kus on seetõttu vee koormus suurim. Märjad tsoonid on põrand, duši, vanni ja kraanikausi ümbrus (vt joonis 1).
Niiskus- ja veekahjustuste vältimiseks peavad märgade ja niiskete ruumide piirded olema varustatud tiheda aurutõkkega ning märjad tsoonid veetõkkega. Vee- ja aurutõke tehakse võimalikult sisepinna lähedale vahetult viimistluse taha või kasutatakse vee- ja aurutihedat viimistlust.
Puittarindite puhul tuleb veetõkke tegemisel olla eriti hoolikas, kuna puit on niiskuskahjustuste suhtes tundlikum. Temperatuuri- ja niiskuskõikumistest tulenevad mahumuutused on puidul suuremad (näiteks 3 m pikkune vineer pikeneb/lüheneb niiskuse mõjul ∼4-5 mm) kui kivimaterjalidel ning reeglina ei ole puittarindid nii jäigad kui kivitarindid.
Seetõttu tasub alati, kui võimalik, ehitada märgade ruumide seinad kivimaterjalidest (tellis, kergbetoonplokk) ja põranda veetõkke alus betoonist. Kuid kasutades kivi- ja betooni, tuleb arvestada, et need sisaldavad palju rohkem ehitusniiskust. Sellel tuleb lasta välja kuivada, enne kui katta seinad vee- ja aurutõkkega.
Kaks põrandalahendust
Pinnasele toetuva põranda võimalik lahendus on toodud joonisel 2. Aluspinnasele on tehtud pinnaseniiskuse kapillaartõusu takistamiseks vähemalt 20-25 cm paksune tihendatud kruusast või killustikust aluskiht.
Soojustuseks on 10 cm (põrandakütte korral soovitatavalt 200 mm) vahtpolüstüreeni, mille paksust suurendatakse hoone servades. Vahtpolüstüreeni alla on tehtud liivast sile alus ja et liiv ei vajuks killustiku vahele, on selle all filterkangas. Vahtpolüstüreen kaetakse filterkangaga, mille vuugid paigaldatakse ülekattega ning teibitakse nii, et betoneerimisel ei satuks betoon filterkanga alla. Filterkanga asemel ei tohi kasutada ehituspappi või -paberit.
Põranda betoonkihi paksus peab olema vähemalt 60-80 mm. Betoon armeeritakse Ø 4 mm ja #150 x 150 mm armatuuriga, mis paigaldatakse 30-40 mm kõrgustele plasttugedele ja mille külge kinnitatakse ka põrandakütte kaabel/torustik.
Märgade ruumide põrandad peavad olema ühtlase kaldega põrandatrapi suunas > 1/80 (min 1/100) ning põrandatrapi ümber peab kalle olema suurem - > 1/50. Põrandale võib kalde anda kas kaldu valatud alusbetooniga või kaldu paigaldatud talastiku ja alusroovitisega. Ukse lävepaku kohal tuleb hüdroisolatsioon tõsta põranda tasapinnast kõrgemale ning liimida piida külge või piida alla (vt joonis 3 vasakul).
Puittaladest vahelaele ehitatavate märgade ruumide põrandad võivad nõuda eluruumide omadest tugevamat ja jäigemat kandekonstruktsiooni, kuna esimesed on raskemad ning vann võib anda lisakoormust. Seetõttu on tarvis eelnevalt kontrollida olemasoleva põranda kandevõimet ja jäikust.
Põranda tarindi erinevast paksusest tulenevalt on võib-olla vaja märgade ruumide põrandatalad paigaldada teistest vahelaetaladest erinevale kõrgusele. Piisava jäikuse saavutamiseks ei tohi põranda alusvineeri (veekindel, paksus 18-21 mm) toetavate põrandalaagide või -talade samm ületada 300 mm. Põranda alusplaadid tuleb toetada talastikule vaheldumisi (male korras) ning kõik peavad olema perimet-raalselt toestatud. Plaadid kinnitatakse alustalastikule kuumtsingitud kinnituskruvidega sammuga 150 mm servast ja 300 mm plaadi keskelt (kruvid süvistatakse 2-3 mm plaadi sisse).
Seina ja põranda liitekoht tihendatakse eelnevalt armeerimisriba ja veetõkkemastiksiga. Seejärel kaetakse kogu põrand (samuti dušinurga ja vanni alune) veetõkkega, mis tuleb tõsta ka seintele u 15 cm (min 10 cm) kõrgusele. Ülestõstele tehakse ülekate seina veetõkkega vähemalt 5-10 cm ulatuses. Põranda veetõke on kahekihiline ning nende vahele jääb armatuurkangas, mis mitmes tükis paigaldatuna tuleb teha vähemalt 10 cm ülekattega. Ukse lävepaku kohal on vaja hüdroisolatsioon tõsta põranda tasapinnast u 15 mm kõrgemale ja liimida piida külge või piida alla (vt joonis 3 paremal, lk 30). Põrandatrappi ei ole hea paigutada seina äärde, kuna siis muutuvad põranda kalded liiga erinevaks.
Kivist või puidust vahesein
Nii kivist kui puitmaterjalist vaheseina võimalik lahendus on toodud joonisel 4. Märja ruumi piiretes tasub eelistada kivimaterjalidest vaheseinu, kuna need on niiskuskahjustuste suhtes vähem tundlikud, temperatuuri- ja niiskuskõikumistest tulenevad mahumuutused on väiksemad ja veetõkkele saab jäigema ning tugevama aluse.
Kergkarkass-seinte korral on sobiv materjal tsementkiudplaat või veekindel vineer, kuna tavalise kipsplaadi kasutamine märgades ruumides oleks liiga riskantne. Karkassipostide ja plaatide süsteem ning nende liitekohad peavad tagama seinale piisava tugevuse ja jäikuse.
Karkassis võib kasutada nii puitposte (45 × 95 mm) kui ka plekkprofiile (42 × 66 mm). Karkassipostide samm võib olla kuni 400 mm. Kui see on juba 600 mm, siis tuleb kasutada kahekihilist plaadistust.
Kergkarkass-seina alumist vööd ei või paigaldada märja ruumi põranda tasapinnast allapoole. Parema lahenduse saab, kui selline sein ehitada 150-200 mm kõrgusele kivi- või betoonsoklile.
Keerukamad lahendused
Välisseinte ja katuslagede korral on igale poole sobivaid lahendusi raskem anda. Esmalt tuleb välja selgitada vana tarindi ehitus, kuna see mõjutab võimalikke valikuid väga palju.
Kui märgade ja niiskete ruumide välissein või katuslagi vajab lisasoojustamist, tasub lahenduse kindlasti tellida ehitusinsenerilt. Üldise põhimõtte järgi tuleb vana ja uue seinaosa vahele jätta õhuvahe, mis lõikab läbi võimaliku niiskuse sattumise vanasse tarindisse ning laseb uuel kuivada.
Kui ruumides on nii korralik ventilatsioon kui küte, võib lahendus olla ka selline, kus uus seinaosa koos veetõkkega tehakse vaid märgadesse tsoonidesse kaitsmaks tarindeid otsese vee eest, mujal aga piirdutakse aurutõkkega (vt joonis 5). Selle kaitseseina osa võib teha näiteks tsementkiudplaadist (see kaetakse veetõkke ja keraamiliste plaatidega) või veekindlast vineerist.
Et vesi ei pritsiks õhuvahesse, peab selle lahenduse juures põranda veetõkke ülespööre ja seina vooderdus olema piisava ülekattega, kahe seina vahe ei või olla väga lai. Välis- ja kaitseseina vahelisest osast eemaldub niiskus aeglaselt. Seda aitab kiiremini välja kuivatada õhuvahesse paigaldatav elektrikütte kaabel.
Vanale seinale veetõkkekihti pannes tuleb jälgida, et seina ei tekiks kaht veeaurutihedat kihti (vana aurutõke ja uus veetõke) ning et nii vee- kui aurutõkke veeauru juhtivus oleks piisav tagamaks välisseina niiskustehnilist toimivust. Keraamiline plaat ei ole veetõke, kuna selle vuugid lasevad veeauru ja vett läbi. Ka puitvooderdust tuleb märgades tsoonides vältida - see ei ole veetihe.
Äärmiselt oluline on märgade ja niiskete ruumide korralik ventilatsioon. Põrandaküte lisab ruumidele kasutusmugavust, kuid aitab neid ka kiiremini kuivatada. Ventilatsiooni väljatõmbe õhuvooluhulgaks tuleb vannitoas arvestada vähemalt 15 l/s ja WC-s 10 l/s.
Lahendus, kus ventilatsioon on sisse-välja lülitatav koos valgustiga, on väga halb. Sel juhul töötab ventilatsioon ainult selle lühikese aja jooksul, kui ruum on valgustatud.
Selles artiklis käsitlesin vaid märgade ruumide ehitamise üldisi põhimõtteid. Iga vana maja on mõistagi unikaalne ning väärib oma isikupära arvestamist. Sobivat lahendust otsides tuleb vaagida nii hoone arhitektuuri-, ajaloo- kui ehitusväärtusi. Valitavad ehituslahendused peavad olema töökindlad, samal ajal sobima vana hoone omadega. Enne tööde kavandamist ei maksa häbeneda nõu pidada ehitusinseneri ja arhitektiga ning tellida renoveerimisprojekt.
Artikkel ilmus ajakirja Maakodu jaanuarinumbris (2009). Kõik joonised on samuti sealt kättesaadavad.
