Teoses võrreldakse koerte käitumismaneere geneetiliselt väga lähedal asuvate metsikute koerlaste, eelkõige huntide, käitumisega. Ometi ei kanna autor hundikarjas toimuvat üksüheselt üle koertele, sest tegu on siiski juba ligi 100 000 aastat tagasi lahknenud liikidega.

Näiteks seatakse koerte puhul kahtluse alla populaarne teooria huntidel esineva karjasüsteemi ja range hierarhia kohta, mis tegelikult huntidelgi ainult vangistuses kasvades täielikult paika peab.

Veel on lahatud koerlaste jahikäitumise etappe ning kuidas ühe või teise etapi rõhutamine on aidanud koerte tõutüüpidel areneda.

Terve peatükk on pühendatud koerte sigimiskäitumisele, poegimisele ja kutsikate arengule. Antakse nõu, kuidas juba väga väikest kutsikat eri oludega tutvustada ning kuidas koerakasvataja kutsikaid juba enne nende uude koju minemist veidi sotsialiseerida saab. Jätkub see sujuvalt selgitustega, kuidas uus omanik kutsikaga käituma peaks.

Raamat käsitleb ka probleemseid käitumisviise, näiteks üsna levinud üksindusahistust, samuti agressiivsuse liike ning kuidas nendega toime tulla. Lõpetuseks on juttu sellest, milliseid meetodeid koerte õpetamisel kasutada saab ning millistest olukordadest nad õppust mõistavad võtta.

Mulle kui üsna väikese koerapidamiskogemusega inimesele oli see väga põnev lugemine. Mõni infokild pani mind koera käitumise üle teisiti mõtlema kui varem. Mõne käitumisviisi üle polnud ma enne selle raamatu lugemist üldse juurelnudki, kuid raamatus selgitatakse, kust need on tulnud ja mida koera jaoks tähendavad.

Teos on mahukas, olles heaks lugemiseks kõigile koerahuvilistele, kogenud ja ka värsketele koeraomanikele. Ja miks mitte ka inimesele, kes tegelikult koeri kardab — raamatu kaudu saab ta tundma õppida koera käitumise tagamaid ja sedagi, kuidas inimene ise koerte seltskonnas käituda võiks.

Raamatu on välja andnud kirjastus Varrak.