Perekoer peab lastega sobima

 (20)
Perekoer peab lastega sobima
Laps ja koerFoto: erakogu

Minult küsitakse tihti: kas minu kasvatatav tõug sobib ka lastega perre? See on väga õigustatud küsimus. Kui peres on lapsed, tuleb sobivat koera valida erilise hoolega.

Vahel kirjutatakse kutsikate müügi kuulutuses, et x tõugu koer on suurepärane perekoer ka selliste tõugude kohta, et tekib küsimus, mida perekoera all silmas peetakse või kas iga perre võetud koer on kohe perekoer.

Minu jaoks tähendab perekoer lastega sobivat koera. Vahel pannakse võrdusmärk ka seltsikoera ja perekoera mõiste vahele. Enamik seltsikoeri sobib tõesti lastega kokku ja isegi laste oma koerteks. Osa seltsikoerte tõuge on aga väga väikesed, näiteks populaarsed jorkširi terjerid või chihuahua’d.

Kääbuskoerte puhul tekib kartus, et mitte koer ei tee lapsele viga, vaid laps koerale. Paari-kolmeaastane laps on kääbustõugu kutsika kõrval juba hiiglane, aga tillukese koeraga ümberkäimist on sellises vanuses lapsele õpetada väga keeruline või lausa võimatu.

Kooliealiste lastega perele võib väikesi seltsikoeri juba soovitada küll. Eriti arvestades, et väikese kerge koeraga saab ka laps ise jalutamas käia.

Sama tõugu koerad on suhteliselt sarnase iseloomuga, seetõttu on nende seast lihtsam välja tuua perekoerteks sobivamaid. Seepärast ärge pange pahaks, et näidetes on juttu eeskätt tõukoertest. Ei saa ju öelda, et keskmist kasvu heledakarvaline koer saab lastega hästi hakkama. Küll aga võib öelda, et kuldne retriiver on hea perekoer.

Seotud lood:

Sõbralik ja rahulik

Kui soovitakse võtta tõuta koer ehk krants, siis tasuks esiteks vaadata tema vanemate iseloomu.

Kas kutsika ema on sõbralik või umbusklik (kuri) koer, rahulik või närviline? Kui isa on teada, siis sama ka tema kohta.

Kui kutsika esivanemate seas on mõni tõukoer, saab natuke lähtuda ka selle tõu iseloomust. Enamasti on ka emased koerad mõnevõrra leebema loomuga kui isased.

Lisaks skaalale sõbralik–umbusklik võib hinnata veel koera rahulikkust või energilisust. Lastega sobivad paremini pigem rahulikumat sorti neljajalgsed.

Üks asi on see, kuidas koer oma pere lastega läbi saab. Terve närvikavaga koer peaks pere lapsi hoidma hoolimata sellest, kui karmi karumurdja tõugu ta on. Teine asi on aga külla tulevad võõrad lapsed. Ja enamasti ju iga vanem loodab, et tema lapsel on palju sõpru. Seega, kas on vaja oma elu keeruliseks teha?

Karjakaitsekoer ei sobi

Kui meie pere seitse aastat tagasi esimest korda koeravõtu peale mõtlema hakkas, oli esimene valik pürenee mäestikukoer. Pidasin juba ühe Soome kenneliga kutsika üle läbirääkimisi, kui tõututvustustest silma jäänud “ei soovitata esimeseks koeraks” lõpuks ohulambi põlema süütas.

Tegu on karjakaitsekoeraga, kes pidi mägedes lambakarju kaitsma huntide ja karude eest. Võõraste suhtes umbusklik, tugev valve- ja kaitseinstinkt. Meil olid sel ajal aga lapsed väikesed. Kujutasin ette, kuidas laste sõbrad suvel värava paukudes aiast sisse-välja jooksevad, ja kus see tugeva valveinstinktiga koer seal on?

Kui ma olin laps, pures meie idaeuroopa lambakoera moodi Tommi mu sõbrannat nii, et ka 30 aastat hiljem on armid tema jala peal näha. Ma ei tea, mida mu vanemad tundsid, aga endale ma selliseid läbielamisi ei soovinud ja nii sai tõututvustustest otsitud järgmine valge, aga hoopis sõbralikum karvapall.

Kompromiss – haukuja või hiiglane

Millised tõud siis perekoeraks võiks sobida? Eeskätt soovitan vähese või hoopis puuduva valveinstinktiga koeri, kes on sõbrad kõigiga. Internetist, tõuühingute kodulehtedelt ja selle tõu kasvatajatelt saab kergesti teavet tõu iseloomu kohta.

Hea orientiir koera iseloomu määratlemiseks on selle tõu algne otstarve. Kui koer ei olnud mõeldud valvamiseks ja kaitsmiseks, siis ei arendatud temas ka vastavaid instinkte. Kelgukoerte ja jahikoerte töö eeldas hoopis võõrastega head läbisaamist.

Kuna kelgukoeri tunnen ma kõige paremini, julgen perekoerteks soovitada nii samojeedi, malamuuti kui siberi husky’t. Jahikoeratõuge on nii palju, et nende iseloomud erinevad tõuti rohkem. Kõige leebemateks neist võib pidada vast settereid, retriivereid ja spanjeleid. Ka terjeritõugude seast peaks leidma häid perekoeri.

Loe veel

Nagu ehk olete juba aru saanud, siis hea perekoer ei ole hea valvekoer. Hiljuti nägin ühes foorumis küsimust, kus paluti soovitada koeratõugu, kes oleks hea perekoer ja hoiaks võõrad majast eemal. Neid kahte asja minu meelest küll ühes nahas pole võimalik saada.

Võib leida kompromissi, sobiksid näiteks collie’d ja muud karja ajavad tõud. Nad ei ole võõraste vastu kurjad, aga hauguvad nende peale. Heatahtlikud hiiglased vetelpäästekoerad (newfoundlandlased, leonbergerid, landseerid) hoiavad võõrad eemal lihtsalt oma väljanägemisega. Ja muidugi on koolitamise ning sotsialiseerimisega võimalik koera sallivust võõraste suhtes suurendada.

Pärast armsa perekoerakutsika kojutoomist algab koera ja laste kokkusobitamine.

Aga see on juba teine teema, millest ehk kunagi edaspidi.