Võtame näiteks Boosterjeti edasiliikumise. Jõudu on, manuaalkast jätab küll pigem lihtsa auto mulje, aga võimaldab mootorile soove hästi selgeks teha. Kui kangi järgmisse käigu juurde lükkad, ei teki kahtlustki, mis su teo tulemus olema saab. Autol on aga ka automaatkasti võimalus.

Kiirendus on samuti korralik, kuigi tehnilistes andmetes see kohe silma ei torka. Igatahes pead möödasõidul jälgima pigem piirkiirust, mitte seda, et pikaldane hoovõtt su manöövri ohtlikuks muudaks.

Mõnusalt krapsakas on ta ka kruusastel, alles veel suveks silumata metsateedel. Jah, kerge vibratsioon aukude läbimisest tekib, aga auto ei hala teemal, et mida te minuga nüüd teete. Oma joont hoiab ta ka piisavalt kindlalt, eriti siis, kui sa ise roolides täpne oled. Juhi otsuseid toetab nelikvedu.

Boosterjeti ülesanne oli tuua Vitara perekonda rohkem jõulisust. Võib ju sõna „booster“ tõlkida nii „võimendi“ kui „edendaja“. „Edendab“ seda autot 1,4-liitrine otsesissepritsega turbomootor, mis lubab võimsust pisut rohkem kui 100 kW.

Plussina võib siia lisada tõsiasja, et kütusekulu tõttu ei pea seda Vitarat küll salongi tolmu koguma. Ning nagu ostjate eelistused näitavad, ega ei jäeta ka.

Väljanägemiselt on Vitara nagu väljast isegi suurem kui seest. Igatahes ei jäta ta – vähemalt üksinda seistes – muljet suurte džiipide väiksemast vennast. Otseselt ilusaks saab ehk nimetada väheseid seda tüüpi autosid, aga Vitara on piisavalt kenasti lihvitud, et sellega kasvõi pulma sõita. Ning kui tiiru ümber auto käite, veendute, et mitmed disainelemendid jäävad kenasti silma.

Auto sisemus on nagu peab ehk tublile tarbeesemele kohane. Istuda on hea (ja (kõrge) Ruumi on salongis küll, pakiruumi aitab liigendada topeltpõhi. Rooli taga askeldades pole vaja liiga ettevaatlikuks muutuda, midagi liialt imetleda pole, aga puudu ka ei jää. Varustus on korralik, seitsmetollisel ekraanil kajastuva tagurduskaamerani välja.

Odavama Vitara Boosterjeti eest tuleb lauale panna 21 600 eurot, kallim on pisut kallim.