Põhjused, miks mu valik A-klassi sedaanile langeb, on iseenesest lihtsad. Tema väljanägemine on just selline, et parkima sobib ta ka pisut peenema seltskonna üritusel. Samas ka oma küla meeste seas ei pea muretsema süüdistuste pärast, et oled endale liiga edeva hankinud.

Sedaani joontes on kiirendust (minu meelest hulga rohkem kui luukpäras) ja kindlameelsust, piisavalt agressiivsust ja sujuvust. Auto ninaosa on aga selge viide temas peituvale potentsiaalile.

Osaliselt mõjub väline ilu (just see sujuvuse osa) veidi ruumikusele - tagumise istme reisijad ütlesid, et nende meelest on autosid, mille lagi kõrgemal. Väitele on tõesti raske vastu vaielda. Kuid eks sedaanist huvituvad ikka põhiliselt need, kes esiistme(te)le kipuvad. Mis pakiruumi puutub, siis see mahutas kenasti, veidi kenamini kui luukpära.

Salong on tõesti salong

Seest on A-klass mugav mis mugav ning salong väärib tõesti salongi nime. Sätid istme paika ja tunned, nagu oleks siin juba varemgi olnud. Sellest eeldusest lähtudes ei nõua ka juhtimine olulist vaeva. Käiguvalits, kui seda üldse nii võib nimetada, paikneb roolil olevate sõrmede ulatuses – aga ega seda abivahendit automaatkasti puhul just sageli tarvis pole. Pisut ümber õppida tuleb neil, kes on harjunud sama käega samast kohast miskit muud sisse ja välja lülitama.

Särav sisekujundus on üks neist ostumõjuritest, mida kaasaegselt sõidukilt oodatakse. Soliidselt kujundatud esipaneel, lai ekraan, silmailu pakkuvad näidikud, sinna juurde erilise luksusena salongi kujundusvärvi vahetamise võimalus. Värvidest võis valida mida tahes – kui praktiline see kõik on, võib juba eraldi arutleda. Silma jäid veel väga stiilselt ja mugavalt lahendatud õhuavad.

Uus A-klass on ka melomaani auto. Muusikat kõvemaks vajutades ei hakka see sugugi kõrvu kriipima või südant rütmist välja kloppima. Hea muusika aitas ka rehvipõrinat varjata.

Sõrmed puuteplaadi kohal

A-klassi Mercedes on paslik eriti neile juhtidele, kes vaevlevad arvutiharjumuse küüsis. Parema randme all on efektne tugi hoidmaks kätt parajal kõrgusel, et sõrmed saaksid puuteplaati puutuda ja sedakaudu ekraanil menüüst sobivaid valikuid teha. Ühesõnaga, osavate sõrmede korral on vaja pilk lihtsalt korraks veidi maanteelt allapoole lasta, et valikute õigsust kontrollida.

Kellel manööverdamisega pisukesi raskusi, võiks A-klassi Mercedesega samuti väga rahule jääda. Vaate sai sättida nii „ringse“, et nägi peaaegu et iseennastki roolis. Lisaks oli auto hea manööverdamisvõimega.

Sõita oli mugav ja ette tuli vaid üks ehmatus. Nimelt pole ma kramplik kindla sõidujoone hoidja, vaid, küll üldiselt sõiduraja piires püsides, kaldun natuke vasakule, eriti aga paremale. Nüüd, kui seda taas tegin, reageeris auto moel, et esmalt arvasin mõnest väiksemast loomast üle sõitnud olevat. Edaspidi ehmusin küll vähem, aga soovitan juhil siiski hoolsalt sõidurada hoida. Tõsi, ka auto ise on väidetavalt õppimisvõimeline ning püüab juhi isikupäradega kaasa minna.

Autos on klassi

Tõmme oli selline, et õieti ei saanud veel gaasi vajutama hakatagi, kui juba tuli pidurile mõelda. Möödasõidud olid niiviisi aga kiired, nauditavad ja piisavalt ohutud. Automaatkast taipas lennult, mida juht soovib.

Mootorite võimsus algab 85 kW-st ja peatub 100, 120, 140 ja 165 kW juures. Mudelile Mercedes-AMG A 35 4MATIC on suudetud sisestada isegi 225 kW, aga eks hind räägib sellest ka iseenda eest.

Kütusekulu kõigub linna ja maa vahel päris märgatavalt. Kiituseks tuleb öelda, et maanteedel kulgemine on võrreldes auto võimekusega tõesti pigem ökonoomne.