Arvutada muidugi tuleb

Kütuse, kui seda nii võib nimetada, saad ikka soodsa hinnaga: proovisõidu keskmiseks kulus 17,5 kilovatt-tundi 100 km kohta. Võtke nüüd aluseks selle kilovatt-tunni hind, mille eest voolumõõtja põhjal maksate, korrutage see kilomeetrite arvuga ja leiategi, et sõidate kui mitte sisuliselt muidu, siis poolmuidu kindlasti.

See „poolmuidu“ saab aga hoopis teise sisu, kui arvutada siia juurde Leafi „hind alates 33 900 eurot“. Aga eks oma raha kasutamine olegi üks suur arvutamine, nii et – hakake aga peale! Korrutage kilomeetri hind näiteks aastase läbisõiduga, tehke sama arvutus viie liitri bensiini või diislikütusega 100 km kohta, lahutage tulemus 33 900st ja peakski pilt enam-vähem selge olema.

Mõelda tuleb aga veel. Kui soovite Leafi tarvitada pikemateks sõitudeks, tuleb need kenasti ette planeerida ja jõudeaega targalt kasutada. Mina näiteks kasutasin umbes tunni pikkuseid laadimisaegu järgmiselt: Keilas „lõin“ ühe artikli mustandi sisse. Järgmisel päeval Laagris käisin toidupoodides väikeseid sisseoste tegemas.

Igaks juhuks oli autos kaasas ka parajasti pooleli olnud raamat – lõpuni täis ja peaaegu täis laadimised on vägagi erineva ajakuluga.

Sujuv ja kiirendav

Pühapäeval aga tekitasin pisukese avantüüri ja valisin laadimispaigaks pigem üksildases külakohas, kuid kergliiklustee lähedal asuva laadimispunkti ning tegelesin õhtuse sörkjooksuga. Jah, duši alla pole kiirlaadimispunktis võimalik minna, aga kui kuiv särk ja soe kampsun ühes, kannatad hügieeniga ka koduni.

Täieliku laadimistõe huvides tuleb ka tunnistada, et mida lähemale sihtmärgile ja mida tühjema akuga, seda kiiremini hakkavad lubatud kilomeetrid kaduma. Ei oska öelda, kas aeglasem kulgemine aitaks, aga igaks juhuks olge valmis selleks, et viimased 80 kilomeetrit kahanevad nn sõidu pealt 60ks või isegi 50ks.

Samas hoolitseb auto ise selle eest, et sulle õigel ajal märku anda ja sobivat laadimispaika pakkuda. Üle Eesti on neid ikka päris ja päris mitu.

Sõita on Leafiga aga üllatavalt mõnus. Esiteks sujuv, aga pigem jõulise (110 kW) ja kiirena tunduv hoovõtt (muidu ju vaikne, aga tuule mühin kiiruse tõustes tugevneb), teiseks mõnus keskkond ning rahulik ja kindel disain, kolmandaks küllaldane informatiivsus kõiksuguste ette- taha- ja küljelenägijate vahendusel.

Võib isegi öelda, et oma rajalt välja kaldumise märguanne on nii intensiivne, et ehmusin paar korda õige tugevasti. Kas ehmunu on kõige õigem inimene rooli taga olema, peavad otsustama juba psühholoogid. Samas: eks auto vajadusel pidurdab ka ise…

Kindel teel püsija on Leaf ka, muule ponnistusele selles vallas lisab oma panuse ka raskuskeset mõjutav põrandasse paigutatud akuplokk.

Kena vaadata ka

Kes soovib, võib autot mõjutada uudse e-pedaliga, eesti keeli lihtsalt ühe ja ainsa pedaaliga. Lahendusega, kus manuaalkasti ajast tuntud kolme ja automaatkastist teada kahe pedaali asemel saad hakkama ka ühega – annad nii gaasi kui ka pidurdad. Kohustuslik see pole, aga proovimise võimaluse Leaf pakub.

Käigukang pole enam mingi kang, vaid väike mõnus nublakas, mis oma ülesande siiski eeskujulikult täidab. Tulede kangi pole vaja aga hoopiski plõnksutada, tuled vahetuvad ise, kaugeteks tagasi küll väikese mõtlemisajaga.

Leaf on väliselt sätitud niisuguseks, et teda lausa kenaks võib pidada. Igatahes on temas aastal 2010-11 turule tulnud esmavariandiga võrreldes küllalt autot selle klassikalises ja tegelikkus mõttes. Sõnad kökats, nikats ja pukats tuleb kohe kõrvale jätta ning seejärel unustada.

Kes aga Leafist pika-sõidu-pilli loodab, peab veel natuke ootama.