Sellele teele passib Dacia Duster aga hästi, isegi väga hästi. Tõsi, otse mutta kinni jääma ma teda ei ahvatlenud, mõne kivi otsa kõlkuma jäämise hirm püsis aga küll. Ronisin ettevaatlikult, seda enam aga võisin tõdeda, et vähimgi gaasi andmine andis soovitud tulemuse. Kuigi mitte neliveoline (on muidugi ka 4*4 mudeleid), lubas Dacia end kõrges pehme pinnasega putkestikus turvaliselt ringi keerata ja tagasiteele asuda.

Talvise sõidu muljeid ei õnnestunud Eestimaal veel hankida, aga need, kes selle autoga lumes sumbanud, kõnelevad vaid kiidusõnu. Seega soovitus: kellel vaja keskmisest sagedamini kusagile (või lumest välja) ronida, aga kallimat maasturit ei raatsi osta, jätkub Dusterist küll.

Kurvilisel maanteel käitub auto päris kenasti, vähemalt seniajani, kui sa sõitu liiga kiireks (Loe: üle lubatu) ei aja. Ning mitmesaja kilomeetri keskmisena küsis bensiinimootor 6,5 liitrit kütust 100 km kohta. Mootorid on valikus 1,0-; 1,3- (bensiin) ja 1,5 liitrised (diisel).

Teine kolmandik
puudutab auto välisilmet. Tõesti, väliselt on Duster, mille omaaegset turule tulekut ju sugugi rõõmuhõisetega ei tervitatud, üha siivsamaks muutunud. Ta on pisut suurem, veidi teise kujuga. Esituled pilgutavad kenasti silma, iluvõre puhul saab tõesti ka kasutada lisandit "ilu", üht-teist on välimuses ümber sätitud nii, et auto võiks ka nooremat ja sportlikuma eluhoiakuga publikut paeluda.

Küljeliistud aitavad süvendada krapsakat muljet, põhjakaitse jookseb jõuliselt ette, andes headele maastikuomadustele nii ka välise kaalu. Sama detail väljub ka auto tagaosa alt, tekitades nii meeldiva terviku. Ka valuvelgesid pole valus vaadata ning tagatuled üllatavad selgelt ameerikaliku väljanägemisega.

Paraku on Dacia Dusteril veel ka

kolmas kolmandik,
sisekujundus. Püüdsin eelmisi proovisõite meenutada ja muljet praegusega võrrelda ning tundus (loodetavasti ainult tundus!), et kõike seda on juba nähtud või vähemalt lootsin ma välise mulje järel sees pisut enam innovatsiooni.

Ekraan näis endiselt natuke väike ja kuidagi esipaneeli uputatud – kuigi tagurduskaameras pilt mahtus kenasti ära. Käigukangi nupu ja ka kojameeste kangi otsa ümber oli ruudustik. mis ilmselt oli mõeldud libisemise vältimiseks, aga tundus kontoritööga harjunud sõrmedele isegi pisut ebamugav.

Raadio andis jaamade signaale muidugi hoogsalt edasi, aga kui vihm katusele ja esiklaasile trummeldama hakkas, ei tunginud sellest selgeina läbi isegi Vikerraadio uudistelugejate sõnad. Kojamehed käisid aga kuuldavalt.

Et aga hinnang üksiku sõitja poole kaldu ei jääks, on otstarbekas ära tuua ka automüüjate seisukoht: „Pöörasime erilist tähelepanu uue Dacia Dusteri siseviimistluse detailidele ning kvaliteedile, et luua sulle ideaalne reisikaaslane“.

Omapoolse plussina lisan, et Duster on piisavalt ruumikas: kui esiistmel mitte liialt laiutada, mahuvad tagumisele ka üsna kõrget kasvu mehed. Istmed ise tundusid ka pärast pikemat reisi ikka veel mugavatena ning nende servad toetasid jalgu päris kenasti. Ka pakiruumi ruumikusele võib kindel olla.

Lisakolmandik

Dacia Duster on kõva ilma võtmeta avaneja. Niipea, kui võti taskus auto lähedale jõuad, kuuled, kuidas uksed klõpsti lahti kargavad. Kui aga eemaldud, klõpsab Duster uksed taas kinni ja laseb selle kinnituseks mahlaka törtsu helisignaali.

Miskipärast hakkas vähemalt vihmase ilmaga ja pimedal teel tööle pimenurgaandur – ehk oli see juhus.

Duster hinnad algavad Access varustuse ja liitrise bensiinimootori puhul 10 390 eurost ja lõpevad diiselmootori ja Prestige-varustuse 18 590-ga.