Välimuselt jääb ta tõesti silma, just seetõttu, et on teistmoodi. Mõnele kindlasti mokkamööda, mõnele seevastu mitte.

Palju ta küsib?

Olin juba kätt rahakoti järele sirutamas, et väike autoost teha, kui otsustasin siiski nn üldkulud üle vaadata, minu puhul eelkõige kütusekulu, sest elu- ja töökoha vahet olen sunnitud sõitma nii 400 km nädalas, oma lust ja lõbu veel peale selle.

Mokka osutus ootamatult kütuseröövliks. Võtsin heas usus 15 liitrit paaki, et teha 200 km pikkune ots. Tavaliselt on ikka nii, et eelmised proovisõitjad on linnas keskmise näidu üles ajanud – kes see rumal siis ikka linna-autoga maale sõidab! – aga mina olen just maasõitja ja viin näidu kolinal alla.

Seekord nii kahjuks ei läinud. Oma paarisaja kilomeetriga suutsin keskmise näidu 9,4 liitrilt bensiinilt 100 km kohta tuua 9,1-le. Seega, et sihtpunkti tagasi jõuda, pidin veelkord tanklas käima. Ilmselt oleks pikem ja rahulikum sõit keskmist kahandanud, kas aga 6 liitri juurde, nagu raamat näitab, julgen pisut kahelda.

Proovisõidu-auto mootor oli 1,4 liitrine, aga kilovatte on sinna koondatud parasjagu, üle 100. Võib-olla liigagi palju, aga samas oli tegemist ka nelikveolise autoga. Intelligentselt nelikveolisega sealjuures. Mingit välist märki auto juures selle kohta pole, lihtsalt neli rakenduvad siis, kui vaja. Ära muretse, vaid sõida!

Proovisõiduriist oli automaatkastiga, aga muidu on Mokkade valik lai: bensiin ja diisel, natuke gaasi ka, 1,4 ja 1,6-liitrine mootor, manuaal- ja automaatkast.

Kitsa liistu kiuste

Teel püsis auto üllatavalt kindlalt, kuigi ta pole mitte maantee suunas lamedaks muudetud nagu Astra, vaid pigem kergelt külgedelt üles lükatud, mõneti munaja kujuga. Vedrustus tundus konkreetne, roolida oli kerge. See, kes soovib, saab esiistme kõrgemale upitada ning niiviisi ka kaugemale näha. Heade tuled annavad selle võimaluse ka hämaras.

Kuigi sellest 2012. aastast turul olevast autost kõneldakse kui linnamaasturist, pole talle silti külge kleebitud ja vähemalt mina ei saanud aru, miks ta ei võiks ka külamaastur olla. Nendesse küladesse, kuhu mina Maalehe ajakirjanikuna olen sattunud, viib vähemalt kruusatee ja talviti lükkab valla palgatud lahtiajaja tee ka piisavalt puhtaks.

Vaatamata nn kitsale liistule mahub autosse kõrvuti istuma. Disainer-unistaja ja disainer-praktik on kenasti teineteisele käe sirutanud ja meeldivat koostööd teinud. Ainsana jääb jalgu juhi käetugi. Selle saab õnneks kõrvale lükata, vastasel korral jääks ta pigem kaenla alla. Igatahes kätt temal toetada ei saa.

Tagumisele istmele mahub kenasti, tüsedamate puhul optimaalselt. Välja näeb ka tagaistmelt ka üsna hästi, seda isegi üle eesistujate õla. Pakiruum pole just üleliia avar, aga ega selle välimusega sõiduriistalt ka rohkem eelda. Põhja alla mahub sellele vaatamata varuratas.

Ulatub kätt sirutama

Salongi materjalid on täiesti korralikud, nurgad ja kaared kenasti viimistletud, edevusest pole õnneks märkigi. Armatuurlaud on pigem tavaline: infot on korralikult, kõiksugu seadistamise võimalusi samuti. Nupustik on toodud küllalt väiksele alale, varsti harjub juht ka õiget vajutama.

Maksab Mokka X mitte just väga palju. Isegi mu maal elav ja keskmisest palgast elatuv sõber otsustas eurod salapeidikust välja tuua ja oma Mokka-vaimustuse avalikuks teha. Suvel tiirutab ta oma väljavalituga juba ringi. Kõige odavam Mokka X küsib hinnakirja põhjal 16 273 eurot, tavalisele autokasutajale jätkub keskmisest varustusest.

Ahjaa, kui lähete samuti proovisõidule, ulatatakse teile tõenäoliselt infokandja, millel kõneletakse Opeli tugiteenusest On Star. Sellega saab teha mitmeid ja mitmeid neid asju, mida teil kunagi tarvis ei lähe, aga kindlasti on On Starist tublisti abi siis, kui te autoga tegelikult ja tõsiselt hätta jääte.