Väga suured räätsad ei pruugi Eesti oludesse kõige paremini sobida. Esiteks on meil vähe avatud maastikke, kui suured sood välja arvata. Näiteks loomajälgi ajades või soo poole matkates satub tavaliselt ikka tihedasse võpsikusse, kus suured räätsad puude taha takerduvad. Teiseks pole meie talved nii stabiilsed, et lumi pehme pulbrina püsiks. Vahelduvad sulailmad ja käredad külmad tekitavad lumele kooriku, mis ka väiksema plaadiga räätsa kannab. Koorik ei pruugigi alati lume peal olla, vahel asub see näiteks 10 cm sügavusel pehme lume all. Aga arvestades, et kooriku alla jääb veel paks lumekiht ja pahatihti pehme pinnas, siis on sellest ikkagi palju abi.

Erandiks oli eelmine talv, mil lumi praktiliselt kevadeni koheva pulbrina püsis. Väiksema plaadiga rääts vajus poolemeetrisest lumes kohinal läbi ja kandma jäi heal juhul 10 cm paksune padi. Sel talvel on räätsadega matkates koorikust juba abi.

Loe räätsade kohta lähemalt 360 kraadi blogist.