Kaubaruumist pole vist mõtet rääkida – kolm kuupmeetrit ja pikema variandi puhul enamgi. Autot saab nimelt valida kahes pikkuses ja eelistada kas suure (uue kujundusega) luugiga või ustega tagaosa.
Loomulikult on nn vaba aja sõitudeks mõttekas valida varustus, mis tarbesõidukile iseloomuliku kõlakoja pehmendab, samavõrd aga rahakotist eurosid juurde küsib.

Volkswageni diiselmootori urinas tundus proovisõidul toone, mis ei viidanud küll rohketele kilovattidele, küll aga mootori võimele neid kõiki vajalikul hetkel rakendada. Auto põlvkonnavahetuse üks suuremaid uuendusi ongi kaheliitrine diiselmootor (1,6 asemel), isegi veidi üllatav areng ajal, mil kogu soovitav jõud püütakse ühe liitri sisse ära mahutada.

Kuigi teekond nullist sajani vältab kirjade järgi nii kaua, et vahepeal jõuad korralikult haigutada, ei mängi see tegelikus liikluses suuremat rolli. Hoog tuleb kenasti üles ja vajadusel suudab Caddy ka mööda sõita.
Samas ei sunnita ostjat valima üht kolme võimsusega (55 turbo, 75 ja 90 kW) diiselmootoreist, letil on veel 1,2 TSI ja 1,4 TGI. Põhilised käigukastid on viie- ja kuuekäiguline manuaalkast. Põhimõtteliselt on võimalikud ka automaatkast ning nelikvedu.

Diiselmootoriga autode kütusekulu on ametlikel andmetel surutud maanteel nelja ja viie liitri vahele, talvel küsis üks neist küll liitri rohkem aga jäi siiski väga mõistlikuks.

Seega: 2003. aastast teedel sõitev Volkswagen Caddy on välja tulnud oma neljanda põlvkonnaga, mis väliselt jätab soliidse, pisut konservatiivse, samas tegusa mulje. Ehkki kujundust nimetavad reklaamijad „suurlinlikuks“, võib seda nimetada ka „kompromislikuks“, sest peaks sobima ka kaubikupõlgureile. Laias valikus pakutakse turvavarustust, senisest ägedamad on teabe- ja meelelahutussüsteemid.

Kõige odavam Caddy maksab 15 753 eurot, kõige kallimad ulatuvad napilt 24 000 piiri taha.