Eks ikka pakendikonteinerisse. Tõsi, selleks pidi mõne sammu rohkem astuma, sest konteiner asub lauluväljakul mäe otsas lauluisa Gustav Ernesaksa kuju juures.

Parajasti sealt mööda läinud naine hakkas prügila juhiga pragama, et konteinerisse ei tohi jäätisepaberit panna, kuna see on klaaspakendi jaoks. Segadust tekitas see, et mahutil oli kaks silti – üks klaas- ja teine segapakendi kohta.

“Teatud kodanikuvalvsus on olemas,” muheleb halli peaga Lõhmus. “Probleem on selles, et kiri kasti peal võib olla eksitav, aga terve mõistus paneb asja paika.”

Ta ei nõustu rahva seas levinud arvamusega, et pakendite sorteerimisel pole mõtet, kuna prügiauto kummutab oma kõhtu kokku nii olmejäätmete, paberi-papi kui ka pakendikonteinerite sisu.

“Ma ei saa aru, kust sellised jutud on tulnud!” on prügila juht nördinud. “See ei ole prügivedaja jaoks majanduslikult mõttekas, sest jäätmete ladestamise eest prügimäele tuleb maksta.”

Pakendid tõotavad aga tulu ehk teisisõnu – nad müüakse pärast sortimist edasi.

Klaaspudeleid on kõige rohkem

Suurte pressautodega Väätsale veetud pakendikonteinerite sisu läheb sorteerimisliinile. Usinad naised jagavad selle enam kui kümnesse liiki – eraldi pruuni, kirka ja muud värvi klaasi, tetrapakid, mitut värvi kile ning plasti, metalli, paberi, kartongi.

Sealjuures eemaldatakse klaaspudelitelt korgid ja kaela ümbert metallvõrud. Pabersildid jäävad külge, sest Järvakandi klaasitehases pudelite ülessulatamisel põlevad need ära. Klaas moodustab segapakendite kaalust 40–45%, sellele järgnevad 25–30 protsendiga mitmesugused plastid.

Elektroonikatoodete pakendamisel kasutatava penoplasti soovitab Väätsa prügila juht panna paberikonteinerisse, vähemalt nende tegevuspiirkonnas ehk Järvamaal, teatud osas Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Raplamaal, Viljandimaal ning Harjumaal. Siis on naistel seda lihtsam välja sortida. Paljudes jäätmejaamades võetakse penoplasti aga eraldi vastu.

Probleeme tekitab see, et tasuta äraantavate papp- ja paberpakendite konteinerite sisust võtavad enda alla üle poole hoopis reklaamid, ajalehed-ajakirjad ja raamatud. Kuid need ei ole pakendid ning nende koht on hoopis vanapaberi hulgas.

Lõhmus näitab vana tapeedihunnikut, mis oli pakendikonteinerisse topitud. Kuna tapeet on kaetud liimikihiga, ei saa seda ümber töötada, selle õige koht oleks hoopis tavaprügi hulgas.

Osa pakendite sortimisel ei ole aga majanduslikku mõtet. Näiteks sigaretipakkide puhul, mis koosnevad kilest, papist ja hõbepaberist. Need lähevad jäätmekütuse tootmiseks.

Adrenaliinivajadus viib prügi metsa alla

Väätsa prügilasse saabunud kraam sorteeritakse pea kahekümnesse liiki, alustades pruunist klaasist ja lõpetades väetisekottidega. Eraldi võetakse vastu külmkappe, elektripliite, arvuteid ja muud kodutehnikat; Lõhmus näitab suurte kastitäite kaupa ladustatud kraami.

Platsil ootab uut elu tohutu must kummitükkidest mägi, mis sisaldab kolmandikku Eestis aasta jooksul äravisatud 10 000 tonnist rehvidest.

Prügila juht ei jõua ära imestada, miks viib osa inimesi metsa alla sellised asjad nagu klaaspudelid, külmikud, autokummid ja muu, mille saab tasuta ära anda.

“See on vist adrenaliinivajadus – kas suudan prügi metsa alla nii ära poetada, et ei jää vahele,” on Lõhmus jõudnud järeldusele.

Mees kiidab aga neid, kes on võtnud ette tänuväärse töö ning hakanud kodus prügi sorteerima.

Üks soovitus on tal siiski: “Sööge komm enne, kui kommipaberi pakendikonteinerisse panete, ära.”

Ehk teisisõnu – pakend peab olema tühi. See ei tähenda, et jogurtitopsid tuleb hoolega puhtaks küürida, lihtsalt jogurtit või muud kraami ei tohiks seal sees olla. Muidu määrib see ära ka muud konteineris olevad pakendid.

Pakendikonteinerite sisust moodustavad pakendid 80–90%. Olmejäätmeid kipub nende sees Aivar Lõhmuse sõnul olema rohkem just sellistes piirkondades, kus omavalitsus on jaganud elanikele lahkelt prügiveost vabastusi. “Tundub, et paljud otsivad kohta, kuhu jäätmed ära sokutada.”

Pakendikonteineritesse on sokutatud igasugust kraami, alustades mänguasjadest ja vanadest riietest ning lõpetades urniga kadunukese tuhaga. Selline ümbertöötamiseks mittesobiv materjal rändab prügila ladestamisossa.

Biolagunevatest köögijäätmetest valmistatakse aga kompostmulda.

Kahjuks kipuvad inimesed nende jäätmete hulka lisaks kartulikoortele panema ka muid köögis tekkivaid jäätmeid, nagu mittelagunevad kile- ja plastpakendeid.

“Me võime teha sotsioloogilisi uuringuid sellest, mida Eesti inimene joob, loeb ja tarbib,” naerab prügila juht. Masu mõju on nii palju tunda, et jäätmeid tuleb vähem. See-eest lemmikloomade pealt kokku ei hoita ning enamus metallpakendeid on tühjad koera- ja kassikonservide purgid.

Suur probleem on aga põllumeeste väetisekottide või taimekaitsevahendite kanistritega, kui nendes on midagi veel sees. “Põllumees ütleb küll, et on raske aeg, kuid ise ei viitsi väetisekotti tühjaks teha,” märgib Lõhmus.

Nii tulebki prügila töötajatel väetisekotid tühjaks raputada ja mürgikanistrid tilgatumaks teha, sest käitleja ei võta neilt jääkidega pakendeid vastu.

Enamik sorteeritud ja taaskasutamiseks mõeldud materjalist müüakse pärast suurteks kuupideks pressimist vahendajatele, kes selle Eestist välja suunavad. Osa töödeldakse ka Eestis, näiteks paber ja papp Räpina paberivabrikus, klaas Järvakandi klaasitehases, ohtlikud ained Epler&Lorenzis, plast Tallinna plastitehases, Tartus Liplandis ja Hiiumaal Dagöplastis.

Praegu on prügilasse ladestatavate ja töötlemisele minevate jäätmete suhe 75:25, kuid võiks Lõhmuse hinnangul olla 50:50 nagu Euroopas.

Pakendiseaduses on kirjas, et tänavu tuleb Eestis taaskasutusse võtta pool turule lastud pakenditest. Aivar Lõhmus arvab, et see latt jääb ületamata, kuna inimestel pole motivatsiooni jäätmeid sorteerida.

Kas täpe paneb rahakotti vaatama?

“Võib-olla on täpe (täitsa pees, tuleb pärast masu – toim.) see, mis paneb rahakotti vaatama ja kulusid optimeerima,” lisab ta. Pakendite äraandmine on ju tasuta, erinevalt olmeprügi äraveost. Pealegi on inimesed pakendite kogumise eest tooteid ostes juba maksnud, kuna see kulu on arvestatud hinna sisse.

Neil, kes kahtlevad ja kõhklevad, kuhu konteinerisse üks või teine prügi panna, soovitab Lõhmus kasutada loogilist mõtlemist. Kui aga mõni asi ikkagi küsitav on, visata see lihtsalt olmejäätmete hulka.

“Ei ole vaja piinliku täpsusega sellesse süüvida, sest siis ei jää elamiseks aega,” lisab ta.

Kuidas sorteerida
Pakendikonteineritel on kleepsud, kus on kirjas, mis liiki pakendit sinna võib panna.

Paber- ja papp-pakendikonteiner (sinise kleepsuga) - papist munakarbid, kokkupressitud pappkastid, jõupaber, puhtad paberpakendid ja -kotid, pakkepaber ja ümbrikud. Materjalid peavad olema puhtad ja kuivad. Segapakendi konteiner (kollase kleepsuga) - metallpakendid (konservikarbid, metallist joogipurgid, pudelite ja purkide metallist kaaned); - plastpakendid (kiled ja kilekotid, plastist joogipudelid ja pakkekarbid, pakkimisalused, jogurtitopsid, margariinikarbid, šampooni-, ketšupi- ja majoneesipudelid, plastkanistrid); - tetrapakendid (veini-, piima-, jogurti- ja mahlapakendid); - klaaspakend kogutakse ühte konteinerisse koos segapakendiga (plast-, metallpakendi ja joogikartongiga) ainult juhul, kui segapakendi konteineri vahetus läheduses ei ole eraldi klaaspakendi kogumise konteinerit. Klaaspakendikonteiner (rohelise kleepsuga) - klaasist konservipurgid, veinipudelid jne. Kõik pakendid peavad olema tühjad ja puhtad, vajadusel loputatud ning kokku pressitud. Alumiiniumfoolium (nt hõbepaber) tuleb visata olmejäätmete konteinerisse. Taaskasutatavate jäätmete konteineritesse ei tohi visata: olmejäätmeid, aknaklaasi, klaasmooduleid, keraamikat, portselani, peegliklaasi, määrdunud ja vettinud paberit, aerosoolipudeleid (ohtlik pakend), määrdunud ja jääke sisaldavaid pakendeid, mänguasju, elektripirne, muid plastesemeid (nt aiatoole ja plastakende raame). Allikad: Väätsa prügila, Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO)