24 LUGU | Balti kett möödus nii soomukis, heinarõugus, merel, palves, haiglas, kuivatis kui ka ... vihmaussi mekkides

 (4)
Balti kett 3
Taasiseseisvumise pildid Tiit Made kogustFoto: Arhiiv

Veel 30 aastat hiljem panevad Balti keti vapustavad mälestused õhkama ja ohkama, Maaleht avaldab veerandsada eripalgelist lugu enam kui sajast kutse peale kokku saadetust.

Et kõik ausalt ära seletada, tuleb alustada sellest, et postitasin oma Facebooki seinale küsimuse: „Mida tegid 30 aasta eest Balti keti aegu?” Lootsin oma reporteritöö tarvis mõne mõttekillu leida.

Tulemus aga ületas igasugused ootused, praegu on postitet küsimuse all lausa 122 kommentaari ja neid tuleb muudkui lisaks.

Üks mälestus erilisem ja südamlikum kui teine!

Kirjutanute nõusolekul avaldan valiku kaunist kogetust. Tuhat tänu usalduse eest!


Viive: Tagasitee teokiirul


Balti ketis olin kuskil Mulgimaal. Meilt läks 2 majandi bussi. Koht oli ju määratud, kuhu pidime minema. Me vist ootasime kedagi ja jäime minekuga hiljaks ning trassi peal oli liikumine teo kiirusel. Nii jäimegi sinna, kus rahvast hõredalt. Tegelikult me ei ulatanudki kätest kinni võtma, on ka foto sellest. Raadiot ja ülekannet kuulsime. Tegelikult on tookordset ülevat tunnet raske kirjeldada. Tagasitee kulges jälle teo kiirusel. Nüüd tulid masinad vastu, et minna piiripunkti.


Kristel: Laps õppis selgeks sõna „veel”


Olin aasta ja kahekuuse tütrega vanematekodus Kilingi-Nõmmes ja ootasime minu vanemaid Balti ketist koju. Laps oli just esimesi sõnu ütlemas ja õppis ära sõna "veel".

Seotud lood:

Pimeduse saabudes autosid aina tuli ja tuli. Aknast oli seda vahva vaadata, laps ütles seda autode voorimist vaadates ikka "veel" ja "veel" ja neid autotulesid aina tuli. Uhke oli näha, kui isa ja ema lõpuks tulid kokkurullitud suure lipuga.


Eva: Maailm sai fotod kätte!


Eesti Teadeteagentuuri ETA vana rohelise mossega asus Tallinnast teele fotograaf Tiit Veermäe (vist ikka oli tema?), sokutasin ennast Tatari tänava majast kaasa. Autos oli veel üks Moskva ajakirjanik, noor mees, kelle tõttu sõitsime läbi Kautla (tahtis pilti teha). Tohutu padukas tuli peale pärast Säreveret.

Mida enam lõuna poole, seda rohkem rahvast, autosid, busse jne. Karksi-Nuias oli miiting, Taagepera ja Valk jt kõnelesid ja pärast seda tegi meie auto juht kavalalt häbematu lükke, pressis ennast Valgu auto sappa, esiklaasil uhkeldamas papile maalitud silt PRESS.

Ja nii me kulgesime nagu nuga läbi või Lilli piiripunkti, Valk eesmises autos poolest kehast autoaknast väljas ja "Ükskord me võidame niikuinii!".

Hilisõhtul läks Lillis väga külmaks, rahvas hoidis lõkete lähedale. ja rahvast oli oi-kui-palju, eestlased-lätlased läbisegi. Minema saime nii, et müks ühele autole, müks teisele... kõik olid pargitud läbisegi, tuli ju võimalikult kiiresti Tallinna jõuda, fotograaf Tatari tänava ETA maja pimikusse, maailm ootas pilte.

Balti kett, Heinz Valgu fotokogu Foto: Heintz Valk, Riigiarhiiv, Riigiarhiiv


Sulev: Nimeta poeg


Tahtsin panna pojale nime.

Ei saanud, sest ametnikud olid Balti ketile sõitnud.


Kati: Eriline vihmauss


Kuna vanim poeg Richard Lõvisüda oli napilt pooleaastane, rohisin Võrtsjärve ääres miskit hilise saagikusega peenart. Pojakene oli vao otsas kõhuli.

Ühel hetkel, kui üle õla vaatasin, ajas jumbu keskendunult vihmaussi suhu - mediteeris ja imetles, arutles ja mõnnatas. Vot meie Balti kett!


Maris: Uhke Leedu


Hääletasin Lätist kodu poole. Pärnus linnaliini bussid ei sõitnud, olla ketile läinud. Tüütu vantsimine.

Tegelikult oli meeleolu kõige uhkem hoopis vahetult enne seda Vilniuses, seal käis protestimine, allkirjade kogumine jmt. Leedus oli neil päevil kuidagi kõige emotsionaalsem.

Loe veel


Üllar: Liiklusinspektorina ketis


Töötasin toona Viljandi Autoinspektsioonis ja pidasin Tallinna mnt ja Jakobsoni tn ristmikul vahti. Suunasin autosid ja kui tuli aeg kätest kinni võtta, astusin rivisse.

Liiklus seisis rahulikult ka ilma minu vahelesegamiseta...


Margit: Ei mahtunud autosse


Terve pere koos. abikaasaga oli Balti ketti läinud ja mina, kes ma ootasin last jäeti tütrekesega koju. Jälgisin ikka raadiost kuidas kõigil läheb. Oleksin soovinud ka väga kaasas olla aga ei mahtunud enam autosse ka.

Samas tundsin, et abikaasa ema, kes aitas mul alati last hoida, saaks sellel tähtsal päeval kaasa.

Balti kett Tallinnas Pärnu maanteel tolleaegse TEMT-i ehk praeguse Tallinna Tehnikakõrgkooli ees Foto: Lugeja foto


Riin: Liigutatud taanlased


Olime õe ja sõpradega Taanist Balti ketis Tallinnas Kaarli kiriku juures. Taani sõbrad meenutavad seda siiani kui ühte kõige südant liigutavamat päeva oma elus. Meie muidugi ka.


Madis: Soomukiga keti kõrval


Olin kordusõppustel ja sõitsin Balti ketist mööda soomustransportööril. Masinas olid lahingumürsud ja laetud kuulipilduja.

Meid oli 160 eesti meest ja me olime valmis neile masinatele eesti lipud heiskama vajadusel.


Koit: Isamaalaulud Ohhoota merel


Olime matkagrupiga Ohhoota merel laeva peal teel Kuriilidele, tegime käest kinni hoides keti ja laulsime isamaalisi laule.

Kohalikud vaatasid meid kui pooletoobiseid välismaalasi.

Pärast tagasi tulles Sahhalini ajaleht intervjueeris meid laulva revolutsiooni teemadel, aga see jutt, mis me rääkisime, mõjus riigipöörde agitatsioonina (toimetus istus meid kuulates kui nõelte otsas ja ei teadnud, kuidas reageerida) ja kohalik KGB oli seejärel keelanud meist üldse midagi kirjutada.


Reeni: Väike Kihnu kett

Olin folkloorikoolitusel Kihnus ja tegime seal oma väikese keti.


Leelo: Kaheksa meetrit peret

Seisime kogu pere ja naabritega kuskil Kohila kandis. Lapsed mõõtsid ära, et meie peret oli umbes 8 meetri jagu.

Kudusin neile sinimustvalged peapaelad ja terve nõuka-aja diivani sees peidus olnud lipu võtsime kaasa.

Autode parkimisega oli tegu, aga kõik olid haruldaselt kenad ja lahked!

Balti kett Foto: Andres Rootsi


Katrin-Ädu: Liigutuspisarad Hiiumaal

Istusin oma 5kuuse tütrekesega Hiiumaal, vaatasin telekat ja nutsin...no mitte kogu aeg, aga liigutuspisarad on lubatud.


Anne: Tööluus televisioonist

Olin tööl ikka Aktuaalses kaameras. Lasime koos kolleeg Ailiga korraks töölt jalga. Jooksime Toompeale ja seisime Balti ketis. Kaua olla ei saanud, pool tundi hiljem läksime tööle tagasi.


Kärt: Mälestusväärne lepatriinu

Olin Toompeal, 1,5-aastane poeg kukil ja üks välismaalaste grupp läks mööda ning üks inglise-rootsi mees jooksis mu poja juurde ja andis talle väikese plastmassist lepatriinu-märgi. Oli väga meeldejääv, poeg siiani meenutab, et ta käis ketis ja sai lepatriinu.

Taasiseseisvumise pildid Tiit Made kogust Foto: Arhiiv


Laine: Muretsesin, kas jõuame

Olin Balti ketis Eesti- Läti piiril, Lilli külas. Seisime hästi laialisirutatud kätega, aga õnneks vahet vahele ei jäänud. Muretsesin väga, kas ikka jõuame õigeks ajaks, sest sõitjaid oli palju ja ummikud teedel. Aga jõudsime.

Ja siis peaaegu öösel toimus suur rahvapidu Läti poole peal. Lõke ja eufooriline meeleolu. Ägedad mälestused. Liigutusest oli pisar kogu aeg kurgus.


Rain: Odrakuivatus kooliraha tarvis

Töötasin sel ajal suviti Kolu kuivatis ja ilmselt lasin läbi ahju varast otra. Ülikoolis käimiseks oli vaja raha teenida ja laulva revolutsiooni "massivõtetel" käimine tundus ajaraisk.

Peale osalemist sündmustes 88. aasta kevadel Tartus oli minu meelest asi sisuliselt otsustatud ning EV vaid vormistamise küsimus.

Aga eks ela meie hulgas ka täna inimesi kes läksid 91. aastal nõukogude armeesse ajateenistusse ja kelle meelest oli rahvarinne rahvusradikaalne liikumine.

Taasiseseisvumise pildid Tiit Made kogust Foto: Arhiiv


Samuel: Kett haigla uksel

Olin peale autoavariid Rakvere kirurgia osakonnas Vene tänaval. Mõned haiged tulid Keti ajal haigla uksele... kellel oli võimalus kuulas transistorraadiot....


Tiina: Maanteele unustatud kingad

Olin ketis koos vanemate ja oma väikeste lastega. Juhtus nii, et mu ema oli tulnud oma parimate kingadega, et ketis seistes ikka uhkem oleks. Tagasiteele asudes vahetas ema autosse istudes jalanõud ära aga suures eufoorias unustas oma kingad maanteele. Kohta täpselt ei mäleta aga kuskil lõuna Eestis.


Mari: Allkirjad Marimaalt

Riskides oma julgeolekuga ja sattudes KGB kontrolli alla, korjasin maride seas Eesti iseseisvuse toetuseks allkirju Marimaal.

Balti kett Raplamaal Rapla vallas Alu alevikus Foto: Arne Buht


Erik: Hollandi esikaaned

Olime perega Hollandis. Järgmisel hommikul ostis meie peresõber Albert kokku kõik Hollandi lehed, mis ta poest leidis ja tõlkis neid meile entusiastlikult. Eesti, Läti ja Leedu olid kõikide lehtede esikaanel.

Kõigil oli klomp kurgus.


Jaano Martin: Heinarõuku magama

Töötasin hommikul Narvas ja tahtsin jõuda õhtuks vanematekoju Matsalu lahe ääres Läänemaal. Kui lühike tööpäev läbi sai, hakkasin hääletades lääne poole liikuma, sest isikliku auto ja bensiini ja ühistranspordiga oli siis ju teadagi kuidas...

Päeva esimene pool läks eufooriliselt. Sinimustvalgete lippudega liiklusvahendid võtsid pikajuukselise ning habetunud tudenginoormehe rõõmuga küüti ja teekond edenes rahvuslike laulude saatel üsna jõudsalt. Päris ketis seisin kuskil Mäo risti kandis uhkelt ja häält.

Edasi läks hullemaks. Ketilt koju sõitvad autod enam hääletajat peale ei võtnud või kui, siis olid need mingid ketiskeptilised külamehed või purjus traktoristid. Sinimustvalged lehvisid küll, aga kihutasid minust mööda, ilmselt grillima, tšillima või muidu koju koti peale ja tee ääres seisev kõhnunud ajakirjanik jättis kõiki külmaks.

Väga vaevaliselt edenes see minek mul. Keskööks olin kuskil Pärnu kandis, sealt sain mingite traktorite ja põllutööveokatega kuidagimoodi Virtsu teeristi. Seal saabus selgusehetk, et ega kurat keegi küll ei hooli. Ridamisi Balti ketist tagasi sõitvate sõidukite vool vähenes, kuni jäin tee äärde üksi.

Külm hakkas. Tegin kraavi teisele kaldale lõkke. Autosid enam ei sõitnud. Lõke kustus. Ronisin lähedalt leidunud heinarõuku magama, külm oli ikka. Hommikul kella poole kuue paiku läksin nõukogude bussi peale, mis vaatamata Balti ketile ikka truualamlikult vene naftat põletas. Sõitsin sellega mõne rubla või kopika eest Lihulasse ja sain sealt ühe tuttavaga edasi koju.

Taasiseseisvumise pildid Tiit Made kogust Foto: Arhiiv


Rein: Vabaduse loits nagu palve kirikus

Ja kui minu kirjutatud vabaduse loitsu raadiote saatel koos lugesime, siis oli selline tunne, nagu seisaksime kõik kirikus ja palvetaksime altari ees.

Võimendus tuli sellest, et kätest kinni hoidvate inimeste vahel olid matkaraadiod ja lähedal seisvate autode uksed olid valla ja ka sealt tuli tekst.

On omamoodi kurioosne, et seda teksti, mille lisan luges 250 tuhat eestlast - vähemalt iga salmi lõpusõna - "Vabadus".

Ja minul ning umbes sajakonnal või enamalgi inimesel, kes Raplas ketis seisis, oligi üle tee kirik - Rapla kirik, uhke, kahe torniga, nagu Jumalaema kirik Pariisis.

Minu kõrval lahistas üks vanaproua nutta: "Oh, näeksin veel ära selle vabaduse tuleku". Nii et ta nuttis... lootusest!!! Oli eriliselt ülev tunne.

Läbi aegade arutuse,

läbi põlvede põhjatuse,

läbi orjuse otsatuse

tõuseb meie ohe – vabadus.


Virust Võrumaani,

Harjust üle Järva-, Tartu-, Valgamaani,

Lääne- ja Pärnumaalt Peipsi veereni,

saartelt Sakalani,

üle vaevadest väsinud Eesti

tõuseb meie palve –

vabadus, vabadus.


Kõigi kadunud ja hukatud,

võõra võimu vägistatud,

ohvrite ja langenute,

isamaa eest võidelnute

mälestuse auks ja nimel,

uskudes ja lootust hoides,

püsib kindlana me püüe –

vabadus, vabadus, vabadus.