Ajaloolane küüditamisest: kuritegu ja ohvrid on, aga süüdlasi pole
Tavakohaselt tähistati 14. juunil Tartu Pauluse kirikus väärikalt juuniküüditamise, sedakorda juba 78. aastapäeva. Leinajumalateenistusel teenis piiskop Joel Luhamets. Altarivõrel oli Eesti riigi sinimustvalge kõrval Petseri maakonna väike leelokandlega laualipp. Ikka põhimõttel „Ei ole üksi ükski maa“, mida küll lauldakse, aga kõnealuse maakonna suunal ei järgita.
Seejärel siirduti kirikust vaikses rongkäigus Pepleri tänavale Rukkilille mälestusmärgi juurde. Teiste lippude kõrval lehvisid ka Petseri maakonna ja Ingerimaa lipud. Ka sealt küüditati süütuid inimesi. Peeti päevakohaseid kõnesid. Eeskõnelejaks oli nagu alati Tartu Memento juht Enn Tarto. Sõna võtsid linna, kiriku, kaitseliidu ja teiste asutuste ning organisatsioonide esindajad. Kaitseliitlase sõnul ei lase tema ega tema relvavennad kunagi mingit küüditamist toime panna. Siit vihje hääletule alistumisele, kus me ise oma kõrge võitlustahtega mitmekümnetuhandelise liikmeskonnaga kaitseliigu laiali saatsime.
Sündmused minevikus olid sellised, et ööl vastu 14. juunit 1941 veeresid sadade Eesti kodude juurde igat masti sõidukid, enamasti veoautod okupantidest püssimeeste ja nende eestlastest punaste käsilastega. Pandi toime seninägematu inimsusevastane kuritegu. Rohkem kui 10 000 süütut kunagise EV kodanikku, põhiliselt riigiametnikke ja poliitika- ning majandustegelasi ja nende perekonnaliikmeid küüditati Siberi tühermaadele ja surmalaagritesse. Neist rohkem kui 6000 ohvrit ei pöördunud koju enam kunagi, nad hukkusid. Keegi ei teadnud, et taolised kuriteod korduvad ka tulevikus ja veelgi suuremas mahus. See oli see, millele elasid hõisates kaasa vanglatest 1938. aastal ennatlikult amnestiaga vabastatud kommunistid, endised riigikukutajad ja tulevased kommunismiehitajad.
Eesti on jagamatu. Kus iganes küüditamist toime ei pandud, on see tegu käsitletav kogu Eesti vastu. Milles süüdistati näiteks Pärnu avaliku elu tegelast, kirjastajat Aleksander Jürimäed ja tema abikaasat Mariat? Meest süüdistati Eesti Vabadussõjast osavõtu ja naist iseseisvusmanifesti trükkimise pärast. Suuremat kuritegu kui Eesti riigi ja rahva teenimine ei suutnud kommunistid kellelegi süüks panna. Küüditamist aga ei mõelnud välja töölised ega talupojad. Seda tegid hästi makstud ja kõrgelt haritud kutselised kurjategijad. Paraku on nii, et Eesti ajaloos on kuriteod ja nende ohvrid, aga süüdlasi pole.
Pruuni katku levitajad rippusid võllas, punase katku omad aga sõitsid tõllas. Keegi ei saanud aga meid keelata oma kurjategijatele kohtumõistmise korraldamist, aga me pole seda teinud! Kommunistid on enda kaitseks nutikalt välja mõtelnud kõigile eitavat suhtumist sisendava sõnaühendi „nõiajaht“. See toimib tõesti püha lehmana. Jutt on enamasti tagantselja kohtupidamisest, aga see on vajalik kuritegudele hinnangu andmiseks.
Õrna hingeeluga endised kommunistid pole suvatsenud Eesti rahva ees oma kuritegude pärast vabandust paluda. Nii ei saa neile ka nende massiroimasid andestada. Pole ülearune uut süüdistavat raamatut välja anda. Sinna vaja koondada isikuliselt kogu kurjuse püramiid kohalikest pealekaebajatest läbi partei-, riigi- ja eriteenistuste koosseisude kuni Kremli isandani välja. Kõik on vaja avalikustada ja selle üle rääkida. Seda ikka selle nimel, et neid kuritegusid enam ei korduks. Kohale peab jõudma teadmine, et ükski kuritegu ja selle süüdlased ei jää paljastamata või karistamata - olgu selleks kohalik punane asotsiaal või mõne naaberriigi ülikooli audoktor.
