Põhiline küsimus on maa maksustamise hinnas ehk algnumbris, mitte metoodikas või maksu protsentides, nagu Maa-amet püüab väita ja sellega vältida põhilise probleemi tuumani jõudmist. Samas ei ole eesmärk süüdistada tänast Maa-ametit 2001. aasta hindamismetoodika pärast, mille alusel arvutati maa maksustmise hind üle 15 aasta tagasi.
Olen töötanud metsa ja metsamaa hindamise ja ostmise alal üle 18 aasta ja mäletan sajandi alguse maa ja metsa turgu üsna täpselt – millised olid hinnad, kuidas ja millistel alustel toimus tegelik hindamine. Lageda metsamaa hind oli siis 50–100 €/ha.

On ju olemas ostu-müügi lepingud. Toon mõned näited. Näiteks sellel ajal soetatud läbiraiutud metsamaaga kinnistu, millel ligikaudu poolel kasvas 60–80 tm puitu hektaril ja pool kinnistust oli juba uuenenud ehk noorendik, soetati hinnaga 200 €/ha. Kuidas saab olla, et Maa-ameti poolt määratud ainult metsamaa (lage ala) maamaksustamise hind oli 223 €/ha.

Või teise näitena avalikus müügis olnud kinnistu, mis sai soetatud hinnaga 11 504 eurot ja mille hektari hinnaks tuli 148 eurot. Sellel kinnistul kasvas mitu tuhat tihumeetrit metsa ja kinnistust oli umbes pool põllumaa – see kinnistu on maksustatud hinnaga 171 €/ha.

Kui Maa-amet suudab näidata, milline oli 2001. aasta hindamise konkreetne arvutuskäik, siis sealt selgub ka tõde. Senini seda arvutuskäiku ei ole olnud võimalik näha ja seda teab ainult Maa-amet.
Arvan, et selline valedel alustel maksustamine on väär ja oleks igati mõistlik seda viga nüüd, läbi uue maa hindamise seaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse vältida.

Nagu eelnevalt olen öelnud, siis kõige mõistlikum oleks tulevikus metsamaa ja põllumaa kõlvikud maksustada ühtsel alusel ehk ühene maamaks, mis sõltub siis juba piirkonna keskmisest viljakusest.
Edu ja jõudu Maa-ametile!