Arnold Rüütel: miks ei ole Eesti inimesed õnnelikud?
Rüütel kõneles, et aegajalt ilmuvad teated, et oleme endistest liiduvabariikidest üks edukamaid integreerumisel läänemaailma majanduse ja kultuuriruumiga.
“Esimesena Balti riikidest suutsime 1992. aastal väljuda rublaringlusest ja võtta kasutusele oma raha. Meie majanduse ümberkorraldamist on kahtlematult mõjutanud meie geograafiline asend Skandinaavia riikide ja Venemaa vahel. Kui me võtsime omaks valuutakomitee süsteemi, siis majanduspoliitika kujundamiseks ei jäänud meile palju ruumi ega valikuvõimalusi. Liberaliseeriti nii kaupade kui teenuste kui ka kapitali ja raha liikumine.
Tuleb tunnistada, et lausliberaalse majandusmudeli juurutamine on viinud meid kõrgetele kohtadele nii Euroopas kui ka maailmas. Kuid on ka teistlaadi arvepidamisi.”
Rüütli sõnul edastab Eesti sisemajanduse kogutoodangult Lätit ja Leedut, aga jääb kaugele maha Põhjamaadest. “Tuleb tunnistada, et jõukamate riikide lähedus, nagu Rootsi ja Soome, tähendab jätkuvat väljarännet Eestist. See aitab kaasa sellele, et meie majanduskasv on samas suurusjärgus inflatsiooniga ja meie ostujõud on Euroopa vaesemas kolmandikus.”
Lootsime saada õnnelikuks rahvaks
“Kuidas liikuda edasi?” küsis president Rüütel.”Kui me oma iseseisvuse taastasime, lootsime saada õnnelikuks rahvaks oma maal. Kuidas on meil õnnestunud selles suunas liikuda?”
Ta rääkis, et juba aastal 1972 kuulutas Himaalaja väikeriik Bhutan välja riikliku õnne programmi. Tegemist on Eesti suuruse riigiga, kus üks neljandik inimestest teenib päevas veidi üle ühe euro. “Aastast 2012 on ÜRO soovitusega 20. märts kuulutatud rahvusvaheliseks õnne päevaks. Ei meenu, et oleksime seda päeva Eestimaal eriti tähistanud.”
Rüütel ütles, et soovib koos kuulajatega mõtiskleda, miks Eesti riik oma 100. sünniaastal on maailmas õnneindeksi väärtusega alles 66. kohal ja meie hea naaber Soome on pärjatud esimese kohaga. Kus me oleme midagi olulist tegemata jätnud?
Kuna inimarengu aruanne ilmub regulaarselt, peaksime Rüütli sõnul olema kursis, kuidas meie riigilaeva juhtida nii, et meie rahvas oleks õnnelikum.
“Aastal 2018 ilmus meie tunnustatud õnne-eksperdi Tiina Jõgeda kirjutis “Mis on õnne valem”. See tuletab meile meelde ÜRO õnneindeksit, mida defineeritakse kui neljale jalale toetuvat taburetti. Neiks jalgadeks on kestlik ja õiglane sotsiaalmajanduslik areng, looduse säilimine, oma kultuuri hoidmine ja hea valitsemine.
Kui me oma iseseisvuse taastasime, olime ühel meelel, et alustame kasvõi kartulikoorte söömisest. Aga liigume õnneliku riigi poole. Mis on siis selle veerand sajandiga tegemata jäänud?”
Rüütel osutas eelviidatud tabureti esimene jalale ja sõnas, et lausliberaalset majandusmudelit rakendades oleme selle jala eest hoolitsemise tema arvates unarusse jätnud.
“Mõned meie juhid on omaks võtnud, et Põhjamaade arengumudel võiks sobida meile kõige paremini. Olen sama meelt.”
Rohkem usaldust ja vastutust
Ta lisas: “Üks võlusõna on usaldus nii ükseteise kui riigi vastu. Me teame, kui raske on Eestis jõuda konsensusliku otsuseni. Põhjamaades usub valdav enamus inimesi, et teist inimest võib usaldada. Vanasti oli Saaremaal komme, et kui pererahvast polnud kodus, pandi luud ukse taha. Oleme sellisest usaldusest tänaseks liikunud väga kaugele.”
“Miks ei ole Eesti inimesed õnnelikud? Õnnelikule inimesele on ülimalt oluline, et ühiskonnas valitseks seaduslikkus, et elunormiks oleks ausus, üksteise toetamine ja aitamine. Et isikuvabaduse kõrval, mis annab ka vabaduse jätta oma pere, kodu ja kodumaa, väärtustataks enam usaldust, vastutust, soovi koos olla ja koos tegutseda, et tagada Eesti riigi jätkusuutlikkus ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade. Ainult koos suudame Eesti teha maaks, kus me tunneme end õnnelikena. Mitte keegi ei tule seda tegema meie eest.”
Tartus peetud Arnold Rüütli 90. juubeli konverents saab täna läbi, viimane ametlik punkt oligi Rüütli enda sõnavõtt, kuid seejärel on veel kavas rohkelt tervitusi ja tänusõnu.
