Arst saatis naise otse sünnituslaualt Balti ketti vaatama
30 aastat tagasi, 23. augustil sündis Eestis 50 last, päev hiljem tuli ilmale 76 võsukest. Kuus ema räägivad, kuidas Balti keti beebid ilmavalgust nägid.
23. august: Valba Liivak: sünnituslaual olles rääkisid arstid mulle ketist
Minu Balti keti laps Greete sündis, kui olin 21. Läksin nädalavahetusel Rapla haiglasse ja arst ütles, et järgmisel nädalal laps kindlasti sünnib. Olin sees nädala, aga polnud ei valusid ega miskit. Küsisin arstilt, kas äkki saaksin koju. Kodus hakkasid öösel valud ja 23. augusti varahommikul viis mees mind tagasi haiglasse. Arst ütles, et kui ta oleks teadnud, et kojuminek sedasi mõjub, oleks võinud mind juba ammu välja kirjutada.
Kui olin sünnituslaual, siis arstid muudkui rääkisid Balti ketist ja käisid koridori akna peal vaatamas, kuidas inimesed kogunevad. Laps sündis täpselt kell neli õhtul. Mulle pandi liivakott kõhu peale ja pidin seal lamama. Ühtegi arsti ega kedagi teist polnud. Ma ei tea, kas nemad käisid ka siis vahepeal õues ketis osalemas... Mingi aeg arst ütles, et tõuske üles, kui kannatab, ja vaadake akna pealt, kuidas inimesed seisavad.
Elasime toona Kärus ja sai nalja teha, et kuna Raplast Kärusse pole pikk maa, siis inimesed andsid teate edasi, et laps on sündinud.
23. august: Lea Rand: minu suur tegu oli tütre sünnitamine
Mul oli juba 21. augustil eelaimus, et midagi võib hakata toimuma, ja kutsusin kiirabi. Toona oli nii, et kui juba haiglasse viidi, siis ega sealt enam koju ei lastud. Liina sündis aga 23. augustil.
Ma olen alati mõelnud, et kui Baltikumi rahvas võitles oma vabaduse eest ja tegi suuri tegusid, siis minu suur tegu oli tütre sünnitamine. Need mõtted on tulnud tagantjärele, sest sellel päeval polnud oma valu kõrvalt aega mõelda, mida teised inimesed tunnevad.
Ma ei mäleta, et toona oleks Ida-Virumaal sellest teemast väga palju räägitud. Kuna olin kaheaastase pojaga kodus ja polnud sotsiaalselt väga aktiivne, siis võib-olla läks info minust mööda. Muidugi käis meediast läbi, et selline asi toimub, aga endal nagunii poleks olnud võimalust kaasa lüüa.
23. august: Külli Allikvee: ketist ja kirjandusest inspireeritud nimi
Ema läks oma seltskonnaga Võhmasse seisma, aga enne käis haiglast läbi. Haigla oli nagu kindlus – sisse ei tohtinud tulla ega lilli saata. Ta saatis mulle kellegagi kirjakese, et läheksin akna juurde. Nägin teda ja lehvitasime. Nemad läksid ketti, mina olin haiglas edasi.
Balti kett oli suur sündmus terve rahva jaoks, tütre sünd aga minu jaoks. Olen alati mõelnud, et äkki Getter tahtis ka kohe ketti minna, sest ta on Eesti patrioot.
Alguses tegin nalja, et ketipäeval sündinud ja panen talle nimeks Keti. Lugesin raseduse lõpus “Näkimadalaid” ja seal oli Getter, kes mulle väga meeldis. Aga see on ka väga keti moodi nimi, seega natuke ikka selle auks ka.
23. august: Eve Mastik: tütre auks on püstitatud mälestusmärk
Olin Balti keti ajal kodus Vambolas. Olin nii suur, et ei suutnud kuhugi minna, sest laps läks kolm nädalat üle tähtaja. Mees arutles, kas ta läheb ka ketti või jääb koju katelt puhastama. Ütlesin, et puhastagu katel ära, sest ei tahtnud üksi koju jääda.
Tegin söögi valmis, aga söömiseni ei jõudnudki. Kodus tulid veed ära, aga tekkis transpordi küsimus. Meie enda auto oli katki ning hakkas kiireks minema. Ootasin, millal Balti ketist esimene auto saabub, et saaksin Viljandi haiglasse minna. Kui see lõpuks meie külla tuli, laoti autosse minu alla kümme tekki ja sõit lõpuks algaski. Haiglas ei läinud tundigi!
Jaanika sündis pool kaksteist ehk täpselt jõudsin Balti keti päeval sünnitatud. Iga kord, kui Tallinnas tema juures käin, siis Balti keti mälestusmärgist möödudes teen Jaanikale nalja, et tema auks on siia mälestusmärk pandud. Ta ise ütleb, et ei oska uhkust tunda, sest teda ennast polnud ju Balti keti päeval kohal.
23. august: Diana Puusta: olin infosulus ja ei teadnud Balti ketist midagi
Mina ei teanud Balti ketist midagi, sest läksin paiste ja olin Jõgeva haiglas sees kuu aega. Seal ma telefoniga rääkida ei saanud, külalised käia ei tohtinud ning raadiot polnud. Personal ei rääkinud ka midagi. Arst oli grusiin ja temaga suhtlesin vene keeles.
Haiglas sõin kuu aega värskekapsasuppi, ei tahtnud seda enam saada ja ema saatis mulle sanitari vahendusel süüa. Kui ema 23. augusti õhtupoolikul süüa tuli tooma, kuulis ta sanitarilt, et olin sünnitanud. Sain kuhugi akna peale ja kui selle lahti tegin, saime emaga rääkida. Kuulsin, et meest, õde ega kedagi teist polegi kodus, sest läksid Balti ketti. Mõtlesin, et mis see veel on.
Kui Janaga haiglast koju sain, siis kuulsin kõigest täpsemalt. Üllatusena see ei tulnud, sest olin laulva revolutsiooniga kursis ja ka üritustel käinud.
Uhke tunne on küll, et just sellel päeval laps sündis. Ei ole hirmu, et kuupäev meelest läheb. Kui tütar keskkoolis käis, siis ajaloo tunnis küsiti, mis tähtpäev on 23. augustil 1989. Ainuke, kes teadis, oli mu tütar. Ta vastas, et tema sündis, aga see polnud õige vastus. Aga tänu sünnipäevale muidugi teadis ka Balti ketist. Ega noored ei tea sellest palju, kui otseselt pole kokku puutunud, sest see on ju ajalugu.
24. august: Siret Heinaste: mul polnud dokumenti kaasas
Viibisin 23. augustil maal vanaema juures ning tahtsin minna ka Balti ketti, aga jõudsin selle asemel hoopis sünnitusmajja.
Arsti hinnangul pidi laps ilmale tulema alles septembris. Seega oli mul plaan sõita koos väiksemate sugulastega vanaema juurest Liivamäelt Paidesse, paraku jäi liinibuss tulemata ning seega ei saanudki ketis osaleda. Ootamatult hakkas ööl vastu 24. augusti hommikut laps märku andma, et soovib ilmale tulla. Ma polnud selleks üldse valmis.
Kuna ainus telefon, mis lähikonnas oli, asus paari kilomeetri kaugusel sigalas, pidi vanaema varahommikul sinna minema ja kiirabi kutsuma. Mul olid juba veed ära tulnud.
Vanasti oli kõige tähtsam, et inimesel oleks dokument, minul polnud aga ühtegi kaasas. Sõitsime kiirabiga Paidesse ja pidin ise neljandale korrusele kõndima, et dokument ära tuua, ja alles siis sai alustada põhitööga. See oli päris karm katsumus, sest olin 20 ja Sander oli mu esimene laps, seega ma ei osanud ega teadnud midagi.