Aune Past: ole oma elus kohal ja ära mine oma elus pensionile


Pärnu Väärikate ülikooli õppeaasta esimene päev
Pärnu Väärikate ülikooli õppeaasta esimene päev Foto: Urmas Saard

Tartu ülikooli Pärnu kolledži juurde asutatud Väärikate ülikool alustas 16. septembril seitsmendat õppeaastat Aune Pasti loenguga „Lood tervise, ilu ja suhete hoidmisest“ Strand SPA & Konverentsihotelli Jurmala saalis, kus lisaks toolidele leiti istekohti treppidel ja põranda kaldteede servadel.

Huvi Eestis esimesena loodud Pärnu Väärikate ülikooli vastu püsib jätkuvalt tõusulainel. Registreeritud kuulajaid on 518 ja oma võimalust ootamas veel 40 inimest. Tavapäraselt tervitas 50+ õppureid Pärnu kolledži direktor Henn Vallimäe, kelle sõnavõtud on alati ootuspäraselt sisutihedad ja mõttelt sügavad. Muuhulgas toonitas ta, et haridus on jätkuv rumaluse avastamine ja tarka inimest hämmastab kõik.

Paljutähendavalt jäi meelde seegi: „Kõik inimesed on aga targad, paljud nendest lihtsalt takkajärgi.“ Ka teiste lugupeetud meeste lühikesed tervitused kujunesid otsekui sissejuhatavateks mõteteks Pasti loengule. Pärnu maavanem Kalev Kaljuste tuletas meelde Oskar Lutsu „Kevade“ tuntud tegelase õpetaja Lauri kutset tulla järgmisel sügisel uuesti kooli, mida Pärnumaa nooremad ja pisut vanemad eakad on õhinal taas kuulda võtnud. Pärnu linnapea ütles, et kuigi tal on kolm olulist haridust tõendavat diplomit, liitub temagi viiekümneseks saades kindlasti Väärikate ülikooli väärika seltskonnaga. Veel ütles linnapea, et Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli on Väärikate ülikooli sünonüüm. Kõrge tunnustuse osaliseks saanud naine istus juhuslikult minu kõrval. Pilku pinginaabrile pöörates märkasin teda lehitsemas raamatut „Hea tuju raamat 40+“

Et tõelise tarkuse juurde võib jõuda pärast kokkupuudet paljude elukogemustega alles viiekümnendate künnisel või seda ületades, sellest jutustas hästi lihtsate näidete varal suhtekorraldaja Aune Past, kes loengu päeva hommikul kirjutas näoraamatusse järgmist: „Täna on Pärnus 1. september: algab uus kooliaasta Väärikate ülikoolis. Mina ka Pärnus väärikatele head tuju rääkimas. Puhas põlleke ja valged põlvikud juba valmis pandud.“ Tahtsin tõepoolest teda näha sellisena kirjeldatult. Aga kuigi ta kõnepulti just põllekese ega valgete põlvikutega ei ilmunud, ei valmistanud esimene kohtumine siiski vähimatki pettumust. Pasti heatujuline kõne, mida pidevalt täiendas tütarlapselikult elev liikumine nõnda, et isegi kleit kohati lennukalt kaasa elas, võttis mälust teadmise tema elatud aastate hulga kohta. Tema kirkalt kollased jalanõudki asendasid päikese puudumist avarate klaaspindadega saalis. Ime siis, kui kuulama tulnud rahvas ähvardas põrandapinna suurendamiseks saali seinasid kaugemale suruda.

Past küsis: mis on inimesele kõige tähtsam? Ja vastas: tema ise! Ta tõi ammu kuuldud näite rehe ahju juures nutvast hiiu tüdrukust kes olevat kurtnud umbes nii: „Kui mul oleks laps ja istuksin rehe ahju veeres ja kui kivi kukuks mu lapse pääle. No miks ma siis ei peaks nutma.“ Past lisas selgituseks juurde, et muretsetakse sageli eilse ja homse pärast ja sellepärastki, et mõnikord polegi millegi pärast muretseda ning näitas oma viimati valminud raamatut. „Kirjutasin paari kuuga valmis, aga alustasin materjali kogumisega 10 aastat tagasi.“

Alates mullu novembris ilmunud esmatrükist on kuni maini tehtud juurde neli kordustrükki. Tema sulest on varemgi avaldatud erialaseid ja teistsuguseid trükiseid, aga vist mitte kunagi nii menukat kui see 248 leheküljeline raamat. Olin juba varem kuulnud, et seda raamatut peab lugema ühe lohutava saladuse pärast: vananemine on võluv! Samas jutustab Hea tuju raamat ausal kombel, kui vaevaline on olnud tegelikult tee terve ja õnneliku minani. Rohkem suhtekorraldaja raamatut käes ei hoidnud ja rääkis oma igapäevasest elust näiteid tuues sellest, kui tähtis on oma eluga kohal olemine.

Vanus passis ei ole määrav ja tänased inimesed on tegusamad kui kunagi varem. „Millal öeldi meile esimest korda vana. Mina olin siis 19. Kahekümnekolmeselt kuulsin poisse enda kohta ütlemas, et vanamoor paneb titelappe kuivama. Nüüd ei ütle enam keegi vana.“
Raamatus räägivad 17 spetsialisti. „Üks olen mina, kellega saab hullupööra nalja,“ ja sellest ta rääkiski. „Proovisin kõiki dieete. Mõne inimese puhul need toimivad, minu puhul mitte. Dieedile mõeldes sõin ma ära kõik. Hullust dieedi pidamisest sain stressi ja ebaõnnestumise tunde. Olen see tobujuss, kes ei saanud hakkama.“

Loe veel

Ta hakkas muretsedes mõtlema mineviku ja tuleviku pärast, ega asunud käesolevas päevas. Aga siis tuli korraga tarkus olla oma elus kohal. „Kui ma ise ei ole oma elus oma kohal, siis ei saa seal olla minu asemel ka mitte keegi teine. Hämmastav asi, et pidin seda teada saama viiekümnendates. Eilne päev annab meile kogemuse. Ole kohal tänases päevas.“

Kui mälu veab alt. „Sudoku hoiab aju värske. Mis veel? Pisikene kepikõnd naabrimutiga. Liikumine aitab vältida unustamist. Minule ei jää nimed meelde, aga eksimise vastu saab kavalusega. Kui tuttav nägu ei meenuta nime ja inimest solvata ei taha, ütlen ja küsin kiirelt „Oi, tere! Millega sa praegu tegeled?“ Küsimisele järgnev vastus aitab inimese tegevuse kaudu tuua mälus lähemale ka tuttava nime.“

Hipp hoppi õppis Past tantsima viiekümneviieselt. „Abikaasa ka ei teadnud.“ Kuuekümneselt tundis huvi tango vastu ja kirjutas internetis kirja: „Tere! Olen vana, ülekaaluline ja ebamuusikaline. Tahan tangot õppida. Ootasin pikalt ja arvasin, et mind ei võeta tõsiselt. Ühel esmaspäeval sain ikkagi kirja, milles Martin Parmas tervitas ja küsis, kas alustame järgmisel päeval.“ Past jutustas kui raske oli püsti seista. Parmas soovitas kasutada oma korsetti. „Miks mulle enne tundi ei öeldud? Mõtlesin, kust korsetti osta? Trennis rääkisin treenerile, et tantsuõpetaja käskis korsetti hoida. Treener sai kõveras naerda ja selgitas, et tantsuõpetaja mõtles korseti lihaseid, mida mul olemas polnud. Hea, et ma ei läinud poodi tantsutunni jaoks korsetti ostma...“

Miks väärikad (nii nimetab ta eakamaid) on rohkem eluga rahul kui noored? „Elukogemus ütleb, mis teeb meid õnnetumaks, mis rõõmsamaks. Oskame paremini nautida oma elus kohal olekut.“

Vanus on kinni meie peas. „Olime lastega spordilaagris ja laevaga huvireisil. Kapten lubas ujuma. Lapsed hüppasid üle reelingu. Tahtsin minna vette, aga mõtlesin, kas see on ikka väärikas? Tuli samavanune daam ja lupsti üle reelingu. Ei lasknudki endale teist korda ette näidata.“
Ta kinnitas hullusti vedamisest neil, kellel on lapselapsed. „Mõelge vaid, kui Sebastjan tuleb ja näpistab põsesarna ja hüüatab: oi, vanaema, su põse nahk on nii pehme! Ükski kosmeetika firma ei saa selle vastu.“

36 minuti põneva rääkimise järel ütles Past, et paneb oma suu kinni ja jätab aega küsimuste jaoks. Tavaliselt ei lõpe mitte ükski loeng ilma küsimuste tulvata. Seekord oli erand. Ilmselt mitte seepärast, et jutt olnuks ääretult ebahuvitav. Pigem vastupidi. Räägitu oli sedavõrd täiuslikult ja lihtsalt arusaadavas keeles esitatud, et selle lõpetamise järel ei saanudki enam küsimusi olla. Viimaks ütles Past: „Ole oma elus kohal, see on nii lihtne. Aga on veel teine nõuanne: Ära mine oma elus pensionile.“